Mälestused suvest hoiavad mind joonel. Armastan oma talumaja maal - usun, et see on maailma kõige turvalisem ja parem paik. Kuigi seal pole pealtnäha midagi erilist. Igatsen neid suvehommikuid, kui ärkan oma suvetoas, tatsan alumisele korrusele. Teen erilise aeglusega endale kohvi, panen käima Vikerraadio. Alustan siis oma suvetegevusi. Võtan koera ja kassi ühes ning jookseme läbi hommikukaste kasvuhooneni. Mida varem kell siis on, seda parem. Maal on lihstalt patt kaua magada. Esimene ülesanne: avada kasvuhooneuks, et taimed kuumuses ei kõrbeks. Haaran kaasa paar suhkrumagusat tomatit, peenralt paar kurki ja veidi tilli ning basiilikut. Paremal juhul veel kurki, rediseid, paprikat. Tagasiteel majja lasen pilgu üle aia kontrollimaks, kas kõik öö jooksul ikka samamoodi.
Köögis teen endale kõige lihtsamat. Kas siis omletti või tomatisalatit basiilikuga. Vahel on eriti mõnus, kui üksi kodus olen. Siis keeran Vikerraadio kaks grammi valjemaks, turgutan oma häälepaelu mõne ilusa meloodiaga. Kui muna ahjus, vahetan öösärgi ilusama kodukleidi vastu. Serveerin kaua ja hoolikalt oma toitu, valan endale veel kohvi. Siis haaran veel mu vanaema toodud ning ühtlasi ka lemmiklaudlina ja olengi juba õues. Sätin kogu kraami puidust lauale suure õunapuu all ning alustan niisamaolemist. Minu päeva lemmikosa on just varahommik.
Pika hommikusöögi järel pesen ära nõud, viin need tuppa kuivama. Pistan pesumasinasse mõned eilsest aiatööst väsinud riided ja voodipesu. Jätan masina oma elu elama ning lippan taas õue. Hommik on alanud. Teen aiatööd. Lillede ja aiasaaduste kasvatamisel ei tohi unustada, et nad kõik on hinged, kes vajavad päikest, vett, varju ja hoolitsust. Nii ma siis esiteks kastan veidi. Siis rohin ära peedid ja porgandid. Vaarikatest mööda minnes pistan mõne endale suhu, teistega teen näomaski. See on minu jooga ja näohooldus, tavatsen mõelda. Luban endale hetke puu all koos raamatuga.
Valmistan kooki marjadest ja ricotta kohupiimast. Kõht väga tühi ei olegi, aga söögitegemine on niivõrd tore ja rahustav. Pesumasin on lõpetanud, viin riided päikese ning suvelõhna kätte hingama ja kuivama. Teen veel veidi aias tööd. Õhtu hakkab vaikselt kätte jõudma. Kütan sauna, sest äikest ei paista kuskilt tulevat. Valmistan endale sooja õhtusöögi. Käin pesemas, viskan leili ja õhtuhämaruses lippan läbi ritsikasirina hommikumantlis kasvuhooneust sulgema. Et hommik saaks õige pea tulla.
Toas triigin päikeselõhnalise ning õhtuniiskuses veidi jahedaks läinud voodipesu ning viin need tagasi voodisse oma kohale. Poen oma valgete linade vahele ning uinun suures õndsuses. Tunnen oma nahal päikesesoojuse hellitavat paitust...
***
Naudin maaelu. Usun siiralt ikka veel, et saan endale kunagi päris oma talu, kus kõik on minu plaanida ja teha. Ma ei suuda uskuda, et elaksin terve oma elu linnas. Kõige parem, kui saaksin kohe maale kolida, kuigi tean, et see pole võimalik. Kõike ju korraga ei saa. Unistused ongi ju loodud selleks, et neid oodata. Kannatamatus pole sellesse sisse kodeeritud.
Praeguses hilistalves ning maaelu idülli ootuses pole muud teha, kui unistada, tööd teha ning lugeda. Praegu on selleks minu puhul Anni Arro kokaraamatud. Uskumatu, milline kirjandus! Kui ilusad mõtted! Ma mõtlen ka ju täpselt nii.
"Igatsen neid kevadisi õhtuid, mil keha on aiatööst rammestunud, nägu päikesearmastusest tedretähniline, kõht tühi ja tuju hea. Ja kui ööbik veel oma laulu laulab, siis pole elul ikka midagi viga. Oma ramm ja entusiasm tasub Eestimaasse investeerida. Nii lihtne on põgeneda, palju raskem on midagi korda saata siin, kus talved on karmid ja päikest vähe. Aga tunne siin midagi suurt või väikest korda saates on palju kordi võimsam. Siis tunnen, et minu vanavanemate kannatused tasusid end ära. Mul on piinlik eestlaste pärast, kes arvavad, et London ja Pariis on ideaalse elu etalonid. Alati on tore reisida, kuid veel toredam on tagasi tulla. Kui näen kevadel Rooma lillepeenras roose, ei ole ma pooltki nii õnnelik kui koduaias lumikellukesi nähes."
(A. Arro)
***
Mulle meeldib minu maaelu puhul kõige rohkem, et see pole võlts. Ma ei pea endale iga päev tõestama, et ma olen jube moekas ja ökö. Minu jaoks pole väga usutavad inimesed, kes elavad pealtnäha õndsuses, kuid sisemiselt stressis olles linnas nn ökoelu. Rõhutavad iga kord söögilauas, et see ja too on kalli raha eest ökopoest ostetud. Või nimetavad end õnnelikuks, kuigi sisemiselt seda ei ole. Sest igas elus on tõusud ja langused, milleks see vale kõik? Või inimesed, kes söövad pakenditoitu, kuigi nad ei ole iial proovinud perega koos aega veetes süüa valmistada. Imelik ja kummaline.
No comments:
Post a Comment