Kodulooming

Olen taas oma lemmikpaigas. Naudin neid pikki ja aeglaseid hommikuid, kui saan magada täpselt nii palju kui soovin, tõusta ja panna pliidi alla tule. Valmistada pikalt taimeteed, istuda köögiakna all ja jälgida linnukesi, kes oma toidumaja ümber sagivad. Lumi on lõpuks maha tulnud. Usun üha rohkem maaelu võimalustesse, kuigi ma ei ole enam kindel, kas sellesse on võimalik praegusest rohkem uskuda. Valmistan endale soojad võileivad, tõmban ümber maavillase pleedi ja kuulan muusikat, loen raamatut, turgutan oma meeli Anni Arro kokaraamatu piltidega. Täidan kannu külma veega ja panen selle pliidile soojenema. Lumesadu ei ole veel lõppenud. Tundub, et tänane päev möödub lumesajus.

Vana aasta vahetus uuega täpselt samamoodi, nagu ma seda olin arvanud. Paar kraadi paremini. Aed oli küünlavalgust täis. Lumekristallid peegeldusid valgusest vastu. Väljas oli parajalt külm, kuid mul oli soe. Nautisin seda ilu. Sõime head sööki, olime oma perega. Kodus on kogu ilu võimalik.

Üle pika aja ei tunne ma seda tavapärast jaanuari alguse tunnet, kus annan endale hinges lubadusi olla parem, ilusam, targem. Elu pöördhetki ei saa võrdsustada aastanumbri vahetumisega. See otsus tuleb enda seest üles leida, teistest faktoritest sõltumata.

Allikas: Pinterest

LUGEMISNURK
Minu viimase aja üks suurimaid lemmikuid on Ly Seppeli valikkogu "Kunas kodu saab valmis". Need elu detailid, mida Seppel oma luulega edasi annab, ongi see, mida ma nii kaua otsinud olen. Loen harva luuletuskogusid kaanest kaaneni, aga see raamat on üks neist. See on lihtne, ilus ja astub mu hingele iga reaga lähemale.

Lill trepi peal tahab uuesti sidumist
põrandavaibad nööri peale panemist
telefon vastu võtmist
postkast tühjendamist
kiri vastamist
Pesumasinast tuleb linad
välja kuivama viia
Veel on päikest
veel on

Kasvuhoone uks tuleb lahti teha
puukuuri uks kinni panna
Muru tahab jälle niitmist
Veel on päikest
veel on

(Ly Seppel)

MUUSIKA
Praeguse aja kodune muusikaelamus on Hele Kõrve plaat "Eluhõiked". Soovisin seda plaati juba pikalt ja jõuluhommikul oligi üks armas päkapikk selle me kuuse alla mulle kuulamiseks pannud. Imelised sõnad, vaimustav muusika.

Sa jätad jäljed järveveele,
nad ootavad sind teisel pool
ja suud sa annad tuulele,
et kannab sind ta lahke hool.

Sa astud algamise teele,
sammuvõrsed virvevees,
need uinuvad ja kuulen veel,
kui lainelaul siis vaibub öös.

....

(Maian Kärmas)