Kevadekuulutaja

Aastaring on lõpu leidnud ja löönud käima uue elukaare. Täpselt nagu need tüdrikud ja noormehed, kes kunagi suvel külakiigel hoo sisse said ning üle võlli üha uusi ning uusi ringe tegid. Hinged ja meeled vabad, südamed koos kodumaapinna, taevalaotuse ja üksteisega tingimusteta ühendatud. Kord üles taeva poole ja siis jälle allapoole laskudes, linnud ja lained neile koos muusikapala improviseerides.
Valgus on nüüd ehe ning ere, äratades mind üles. Vihm, pori ja sügis on nüüdseks minevik, millest on isegi veidike kahju, kuid samas uus ja värske ees terendav maailm hoiab mind negatiivsetest emotsioonidest eemal. Natuke väsimust tekitav mahekollane valgus paneb silmi kissitama, kui see vastu lumekristalle põrgates edasi kihutab. Aasta alustab end nüüd tõepoolest uuesti. Kätte on jõudnud meie kõigi väga varajane hommik.
Tänavatel on näha vaid üksikuid inimesi, kes kargusest hoolimata oma sihtkohta otsivad. Natuke udune, samas kirgastav. Taevas näitab sinise värvi kõige ilusamaid toone. Õnnelik inimene, kes nii vara ärgata jõuab. Hing on natuke ärevil, kuna täpselt ei ole veel teada, mis päev tooma hakkab. Linnud on väljas ja kuulutavad oma suurimaid tarkusi. Kuulatame... Jah, kevad hakkab lähenema, hommik hakkab saabuma. Kingime võimaluse, et lubada enesele midagi ilusat. Paar head mõtet ja väike kohvilõhnaline ning pannkoogimaitseline hetk. Aknast trügib sisse külma õhku, mis sooja ihu kõrval veel kuidagi nii vastupandamatult turgutav on. Kohe-kohe saabub see õige hommik, kui tõusevad teisedki. Need, kes praegu veel unemaal viibivad. Nad ei kujuta ette, millest nad ilma jäävad. Nad ei tea, et see siin ongi kõige ilusam unenägu! Olen kindel, et juba varsti ilmub maapinnast välja esimese lumikellukese visa hing, mis kokkuriisumata jäänud lehtede vahelt end sihikindlalt ja visalt üles päikese poole sirutab. Kaasteeline. Tema on tõusnud. Ärkame meiegi!

Iga algus on eriline. See on võimalus leida ja tunnetada.