Kollektsionäär

Koguja.
Kuulasin eile vanu vinüülplaate. Tundsin, kuidas iga muusikasse segatud ning minevikku talletav kragin minu ajalugu enesele nähtavaks tegi. Istusin kaminast hõõguva valguse käes. Uus on unustatud vana. Eile sai see uue tähenduse.
Kogun endale kõike. Raamatuid, muusikat, küünlaid. Kõige rohkem kogun seda, mis on loendamatu - armastust, soojust, hinge- ning südamerahu, vabadust. Kui neid nähtamatuid asju olevate asjade kaudu kirjeldada, siis astuvad nad eksistentsile lähemale.
Siin ma täna olen. Oma päris tunnetavate ja kogutavate hetkede sees.

Inspireerisid: Doris Kareva "Deka" & "Sa pole üksi", Fred Jüssi "Jäälõhkuja", Hanna-Liina Võsa "Pimedas on valge", minu eriline pühapäevahommik.

Milline kollektsionäär Sina oled? 

Mõtted saadavad teele

Ma usun, et armastust ongi võimalik toota siis, kui nähtamatud asjad muutuvad nähtavaks. Kuidas selleni jõuda? Tegelikult on see palju lihtsam, kui ma arvasin: käin sõbrannaga kohvikus, räägin kirjandusest, mõtlen ilusatest asjadest ja inimestest. Leian aega, et võtta kaasa väike tükk head kooki ja chai ning lihtsalt jalgu üle tooliserva kiigutades vaadata, kuidas inimesed minust mööduvad neid vahel tervitades. Nautida seda, et Tartu on ilus, väike ja heade mõtete linn! Süüa midagi maitsvat ja tervislikku, ilusalt kaunistatud. Tunda naudingut igast hetkest. Käia vahepeal lihtsalt jalutamas ning leida aega olla koos omadega. Elada rahulikult. Tunnetada. Vaadata ilusaid mõtteid ja ideid. Leida neid endas ka. Kuulata ja rääkida kunstist, filosoofiast, teatrist. Hoida seda tunnet, et ma ei lase ennast kõigutada, et ma olen ise. Ise koos teistega, kes on ilusad.