Mul on küsimus, mul on vastus.

Viimasel ajal puutun üha tihedamini kokku noorte inimestega, kes peavad paratamatult endalt küsima: kuhu edasi? Mis nüüd? Olen ise veel noor. Minu sõbrad ja paremad tuttavad, kellega olen nendel teemadel rääkinud, küsivad sama. Peaaegu et iga päev. Eneselt. Olen ise ka tihti sama otsuse ees: kuhu siis? Kas mul on kuhugi üldse minna? Kas ma saan oma olukorda parandada? Milline on parem variant? Küsimused, mis meid iga päev rõhuvad, panevad mõistuse tööle, lasevad südamel kiiremini põksuda. Annavad meile südamerahu, kui oleme jõudnud arusaamani, et tee oli õige. Süstivad lootust paremale homsele. Kingivad jõudu, et alustada uuesti. Meenutavad, et kord on see juba olnud. See kõik on lahendatav, see kõik on uuesti kordusesse läinud vana. Me saame hakkama. Loomulikul ja inimlikul viisil. Ja annab meile vahel võimaluse mitte mõelda, vaid tunnetuslikult lihtsalt edasi minna. Lasta minema kõik, mis meid häirib. Nii korraga tundubki see kõige õigem tee. Ja kes lõpuks on võimeline võtma vastutust ja öelda, et see on vale? Ei. Vahel peabki nii, et ei mõtle, aga tunneme. Südamega. Sellest võivadki aluse saada need kõige suuremad tundmised ja tunnetused. Nendest võib saada vundament. Elule.

Punkte, kus kõik järgnev tundub ootamatu ja uus, on mu elus olnud mitmeid. Tunded, et vot nüüd on üks variant ja see lükkab käima minu uue maailma. Mõttes olen korraga mina, oma elu ainuke juht. Kogu võim on korraga minu käes. Ilma ühegi nõustajata. Mitte ühtegi vihjet. Nüüd või mitte kunagi. Otsus tuleb teha. Kohe!

Üks neist hetkedest oli siis, kui pidin valima oma eriala. Banaalne näide, aga tõsi. Paljud tuttavad unistasid karjäärist, suurtest ametitest. Praegu on mitmed neist arstiteadust, juurat või majandust õppimas ja unistavad paremast tulevikust. Keerutavad peas mõtet, et kuidas hakata kunagi juhtima. Maailma. Olen alati imetlenud arste, kes on oma elu üles ehitanud teiste aitamisele. Juriste ja majandusteadlasi, kes suudavad ennast unustada infovoolu ja selle kõik omaks võtta. Nad on väärtuseks ühiskonnale. Kui eelpool nimetatud erialadele satuvad vastukaaluks inimesed, kes silmnähtavalt sinna ei sobi, siis hakkavad mul peas küsimärgid tiirlema. Miks ometi? Kas unistus maailma valitseda on üle trampinud kohustust korrakski vaid juhtida iseend?
Astusin voolule vastu ning siirdusin õppima seda, mida armastasin - eesti keelt (eesti ja soome-ugri erialale). See tundus olevat minu jaoks see kõige parem ja loomulikum tee. Ikka veel kuulen vahel küsimusi mida sa sellega teed? või eesti keelt oskavad ju kõik - mis sellest õppida? või mismõttes? Välismaale ju tööle minna ei saa. Oled igavesti naelutatud siia - Eestimaa pinnale! 

Olen viimased paar kuud käinud Tartu koolides ja unistan õpetajaametist. Lastelt on nii palju õppida! Nende kõrval ei saa vananeda. Eesti keel on raskustasemelt üks keerulisemaid maailmas (mõned arvavad, et kohe pärast araabia, jaapani ja ungari keelt järgmine). Kahe kuu pärast elan ühes Euroopa suurlinnas. Õpin soome-ugri osakonnas. Mind ümbritseb 1,7 miljonit inimest. Olen üks neist paljudest välismaalastest, kes seal oma kanda kinnitab. Ja olen uhkusega! Sest ma olen eestlane. Armastusega.

Olen koos noorte inimestega. Julgustan neid, et valitsege esmalt iseend ja siis märkamatult valitsete ka maailma. Sellel teie jaoks kõige õigemal viisil.