olin surmraskest suvest
läbi sumanud
(Elle Eha Are)
Olen parandamatult maainimene. Kätte on jõudnud juba hilissuvi ning lähemale hiiliv sügis naelutab mind üha enam siia, koju - puupliidi, küünalde, tumedate augustiõhtute ja jaheda muru keskele. Siin on lihtsalt igal aastaajal just see kõige õigem olla. Ei vahetaks mitte kunagi ühtegi maal veedetud päeva linna betoonmajade ja asfaldi vastu. Olgu väljas tilkuvad räästad kevadpäikese soojates kiirtes, tulpide meri aiapeenral, suveõhtu lõkke ääres, maasikapeenral veedetud tunnid, kosutavad suplused, sumedad augustiõhtud, esimesed punased pihlakamarjad koduvärava kõrval, esimesed punased õunad, kollased-punased lehed, talvised metsateed või piparkoogid kodusel ahjuplaadil. Ainult siin on kõik õige. Vähemalt minu jaoks. Aasta toimib siin harmooniliselt.
Muidugi on ka linnas veedetud päevad toredust täis. Ülikoolilinn hakkab vaikselt juba noortest täituma, elu saab tänavatel uue tähenduse. Veidike kurb ja läppunud suveõhk Tartu südalinnas on asendunud ootusärevusega ning lillemüüjatega, kelle valmistatud lillekimpe ei trumpa üle ka kõige vägevamad lillepoed. Nii värvikirevast ja kirkast maailmast ei saa lihtsalt niisama mööda kõndida. Tartu on tõesti heade mõtete linn. Igatsen juba veidi neid mahedat valgust täis päevi, kui saab kõndida Supilinna või veel parem Karlovasse. Sealsed kaltsukad ja vanakraamipoed, kohvik Anna Edasi ja toredad inimesed ning malbe õhkkond paneb mind uskuma, et Tartu vaim on olemas. Mäletan oma esimest külastust Anna Edasisse. Armas sõbranna oli seal eelnevalt käinud ja rääkis pidevalt, kui tore koht see ikka on. Ei läinudki kaua aega mööda, kui avastasin end temaga koos sinna minemast. Armusin sellesse kohvikusse kohe, kui sinna astusin. Veendusime koos, et tegemist on Tartu kõige ilusama ja armsama kohvikuga. Sinna on alati hea jõuda. Nende seinte vahele on jäänud palju ilusaid kohtumisi, luulet, kauneid vestlusi. Tuleb välja, et ega linn ei piirdu üksnes betooni ja asfaldiga. Tartu puumajad on tõestuseks sellele, et ka linnas võib leiduda soojust ja inimlikkust.
Mulle meeldis sellel suvel loetud Mika Keräneni "Minu Supilinn". See avatus ja lihtsus, mis sellest raamatust vastu kajas ja edasi kandus oli kaasakutsuv ja kosutav. Miks kaasakiskuv? Kuna mul tekkis tunne, et tahaksin võtta raamatu külje sisse joonistatud kaardi ning jalutada kõik need teed ise läbi. Mind pole Supilinnaga kunagi midagi sidunud - mul ei ela seal ühtegi head tuttavat, satun sinna harva. Kuid see raamat oli võluv. Kes pole selleni veel jõudnud, siis soovitan kuulata väikest fragmenti raamatu algusest järjejutuna. Sattusin sellele paar päeva tagasi ja sain veel mitmes kohas naeru pugistada. http://www.youtube.com/watch?v=p0r8j9GEY4g
Ja Tartus on paljugi veel. Tartu ülikooli kohvikus on nüüdsest jazziklubi, kus hakkab nii mõndagi huvitavat toimuma. Kujutan ette, et võin end sinna unustada. Ning loomulikult Werner, Tartu Loomemajanduskeskus, Athena kino ja palju muud.
***
Nüüd pean ajas kaugele tagasi liikuma. Mäletan, kui istusin köögis laua taga ja kirjutasin siia oma selle suve esimest postitust, seejärel kadusin suveöhe. Nüüd on sellest jäänud üks ere mälestus...
Minu eelmises postituses külanud soov läkski täide! Kuid sellest kirjutan juba järgmine kord.
***
Suvi on nüüdseks ametlikult lõppenud. Ees terendavad kohustused, mis ei lase end oodata. See suvi oli vapustav. Väpustav tänu kõigile nendele hetkedele ning inimestele, kes minuga koos olid ja kes mul aitasid luua muinasjuttu. Aitäh!
Üks ilus video, mis on kui mu suvi.
No comments:
Post a Comment