Nagu lubatud, siis vaatan tagasi peagi möödunud suve viimasele suveelamusele. Kahjuks ei ole mõtetel ja emotsioonidel sellist püsivust, nagu võiks olla. Juba olen talletanud mõned hetked, teised on muundunud, kolmandad kõikide teiste vahel sootuks ununenud. Mäletan toda õhtupoolikut, kui teadsin, et nüüd ootab mind vaid kodu, kuid suveseiklustega on selleks korraks lõpp. Kõndisin mööda Emajõe kallast, vaatasin üksikuid inimesi, suu naeru täis ja Vormsi päike kotis. Sõna otseses mõttes.
Minu üleeelmise postituse soovid läksid täide. Nüüd tollele hetkele tagasi mõeldes, kui ma seda kirjutasin, mäletan, kuidas hinges oli veidike kurbust ja natuke seiklusjanu. Sõit Haapsalu Augustibluusile ja Vormsi saarele oli kui vesi minu leegitsevale tundele kuskile minna ja midagi kogeda. See oli vapustavalt meeliülendav sõit! Haapsalu väikesed kohvikud, kaks päeva täis meeleolukat muusikat ja inimesi, vaikust, rahu, hommikusi ja õhtuseid suplusi, kunstigaleriisid ja pitsilisi maju. Meri, õhk ja unustamine. Olin ainult hetkes tookord ja ei osanud midagi enamat tahta.
Kuigi kõik kontserdid olid omamoodi elamust tekitavad, siis parimad elamused tekkisid ikkagi siis, kui oli heledam. Õhtune pimedus oli kuidagi inspireeriv, kuid mitte masside sees. See-eest Haapsalu raudteejaamas esinenud El Trio (LAT) jättis sumedas päikesevalguses ja -soojuses ehk kõige parema mulje. Sealne muinasjutulik õhkkond oli kui Ilon Wiklandi raamatust väljunud... Mida see arvatavasti oligi.
Haapsalus on eriline aura, vaikus, olemine. Sealne promenaad, väikesed puumajad, purskkaevud ja merelained, mis vastu kallast loksuvad, on kuidagi erilised. Omanäolised...
Hommikul katusel vihma muusikat kuulates ei uskunud ma, et meie reis pikeneb, kuid nii see juhtus. Sattusime Vormsile, kust pärinevad minu saare kõige ilusamad ja elavamad mälestused. Tartuffil Joonsi ja Ehini "Vormsi perestroika" ärkas klibustel randadel taas ellu. Kuulsin hiiukandle kõla oma kõrvus mängimas, kui silmad sulgesin. Nüüd tead, et Saxby tuletorni kõrvale loojuvad Eestimaa kõige kaunimad päikesed. Igal õhtul. Selle saare punaseks värvitud majad tekitavad igatsust...
Kui istuda mandrilt praamile ja jätta maha see suur maalapp koos oma muredega ning sulgeda meretuules korraks vaid silmad, siis olen valmis võtma vastu kõige suuremaid seiklusi. Vormsi surnuaed on võluv oma väiksuses ja vaiksuses. Alati on näha, kui keegi on veel sinuga seal, kaugemal asetsevad rõngasristid peidavad endas kauget ajalugu ja inimesi. Armas Vormsi kirik, mille kohta nii palju uut ja huvitavat kuulda sai. Kaunis Rumpo oma kadakate, hobuste ja lõpmatusega. Kaunis Rälby küla, kus igal maja värava küljes asetsevad talunimesildid näitavad ka mandri rahvale, millise kooskälaga sealne külarahvas koos eksisteerib. Ööbimine mere ääres, tähed suurel rõdul pimedas augustiöös ning merevesi, mis on nii madal, et ujumine on võimatu. Armas maja mere ääres, kus on käidud mitmeid kordi. Köögis on vana kiiktool, kuhu on jäänud palju mõtteid ja ilusaid olemisi... Kaev ja selle kõrval suured heinakuhjad, lammaste määgimine kostub elumaja tagant. Terass ja suur muruplats. Kui võluv!
Kurb oli kõiki neid seiklusi seljataha jätta. Samas on turvaline ümiseda: nii hea, nii hea, on mõelda siis, et kuskil rannaliiv. Ja mere ääres väike maja ootamas on mind. Meie seiklus lõppes Põhjaka mõisas imehea söögi ja paitava muusikaga. Kahju oli hetk, kui pidin tagasi jõudma oma igapäevarutiini.
Nüüd on see siis käes. Homme alustavad paljud koolid oma uut õppeaastat. Mina alustan esmaspäeval. Tublima ja tugevamana kui kunagi varem.
No comments:
Post a Comment