Lihtsatest asjadest

Ülikoolis on alates septembrist olnud täiesti teistsugune rütm. Tunnen end üle pika aja jälle täiskohaga õppurina. Naudin seda aega, sest tean, et varsti enam nii ei saa. Olen kindel, et kunagi hakkan seda aega väga taga igatsema, kuid seniks olen hetkes. Unistan ilusast tulevikust ja mõtlen kaunitele olnud aegadele. Sest ainult nii saan elada kõige ilusamas olevikus.

Koolides käimises ja lastega koosolemises on oma võlu. Võib-olla keeruliste õpingute, võib-olla koolimajades viibimise pärast, on ärganud minus suur lapsemeelsus. Vahel tugevamalt, vahel nõrgemalt, kuid siiski, ta elab seal kuskil. Lugesin detsembris, kui ülikoolis ja mujal olid rasked ajad keeruliste akadeemiliste kirjutiste kõrval Astrid Lindgreni raamatuid. Küpsetasin oma kallite väikeste sõpradega piparkooke ja vaatasin läbi kõik kodus leiduvad multifilmid. Tundsin rõõmu Ilon Wiklandi joonistustest... Lapsepõlv on lihtsalt imeline. Minu väikeseid (ja natuke suuremaidki soove) võtsid kuulda mu kallid päkapikud ja nii leidsin jõuluhommikul kuuse alt päris mitmeid kaua peas kiikunud soove...

Woolish teeb kõige imelisemaid kootuid esemeid. Ei osanud seda soovidagi, kuid juba oli ta minu. Helehallide mustritega ja imelise maavillase lõhnaga pleed...

Kohe kui seda raamatut poes nägin, teadsin, et selle võiksin ma kunagi saada. Nende õigete illustatsioonidega "Karupoeg Puhh". Keegi imeline inimene otsustas, et need võiks ka nüüd värvilised olla ja ilusate, valgete kaante vahel. On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall! 



Veel sain endale filmi ja CD "Suur maalritöö". Nii lihtne lugu, aga nii palju rõõmu. Olen seda tänaseks päevaks juba mitu-mitu korda läbi vaadanud ja kuulanud, aga ikka ei saa küll.

Ja raamat, mis mind tõeliselt positiivselt üllatanud on - Tove Janssoni elulooraamat. Selle autor, Tuula Karjalainen on ära teinud vapustava töö ja pannud kokku kõige imelisema loo ühest vapustavast inimesest.

Usute nüüd, et minus on lapsemeelsust?