Astun vaikselt kividel. Mõtlen oma unistuste üle, mis minu hinges on ja tunnen rõõmu sellest, et need tasapisi täituvad. Kaugemalt hakkab paistma suur ja kõrge puu, mis on kodujõudmise esimene märk. Täna on minu ülejäänud elu esimene päev, mõtlen. Väljas on kevadet tunda, sest lumi on sulamas. Kuulen jälle neid veepiisku, mis läbi lume allapoole vajuvad. Talv kandub oma raskusega mulla tumedasse koopasse, et sealt varsti jälle tärgata. Olen täna üllatavalt rahulik. Kuigi võib-olla ma isegi ei ootaks endast sellist vaikust, siis täna see on minu sees. Luban endale ausat olemist.
Olen suur unistaja, paratamatult. Minu kõrval on inimesed, kes minuga koos unistavad. Kes räägivad oma unistustest, kuni korraga avastame, et need on meie kollektiivsed unistused, need on kasvanud üheks. Tean, et ma ajas ei muutu, küll aga kasvatan ennast iga päevaga juurde. Olen nagu see puu seal koduväravas ja kui sügavalt vaadata, siis on minu minevikku jäänud aastad need, mis mind loovad.Mõtlen täna oma välismaal oldud ajale. Igatsen Austriasse tagasi, väga. Õnneks on mulle sinna jäänud inimesed, kellega ikka ja jälle suhtlen. Kelle juurde on hea tagasi minna ja kes on jäänud, kauget vahemaad arvestamata. Kes mõtlevad mu peale ja on minu kõrval, isegi kui nad seda päriselt ei ole.
Täna võtsin kätte oma ema kingitud raamatu, mille sain enne Austriasse sõitmist. Tundsin, et need mõtted tõid mind tagasi koju mu mõtterännakutelt.
AEG
Vahel, kui istun silmad vidukil,
märkan silmanurgast, et hoian pihus kääre,
mis hakivad aega värvilisteks paberiribadeks.
"Aeg on ribadeks lõigatud olemine," ütlen siis.
Vahel, kui silmad sulen,
tean, et teine pool minust
kleebib värvilisi paberiribasid puudeks ja
järvedeks ja päikesekollasteks kodudeks. Ja siis
ei ütle ma midagi.
(Mathura)
No comments:
Post a Comment