Täna on halloween. Minu välismaiste juurte tõttu oleme seda püha alati tähistanud - peame võrdselt nii ema kui isa lapsepõlve olulisi tähtpäevi. Minu halloween pole kunagi olnud täis kurje ja pahatahtlikke nõidu või muid koletisi. Vanemad hoolitsesid selle eest, et mu elus oleks võimalikult vähe hirmu. Väiksena istusin akna ääres ja ootasin kõrvitsat. Uskusin tõsimeeli, et see kera võib võtta kaasa kotitäie maiustusi ja need minu aeda tassida. Minu kõrvits tuli siis, kui olin hea laps olnud ja sügisel ema-isa aias piisavalt aidanud. Ta oli alati naeruse näoga ja kahe-kolme hambaga rõõmus sell, kes ilmus kuidagi märkamatult. Mis siis, et ma enamus õhtut akna all ootasin. Usukusin oma kõrvitsat ja päkapikke, jõuluvana ja pühadejänest igal aastal täpselt samamoodi - ausal ja ehedal viisil. Kui täna silmad kinni panen, siis usun ikka veel, et see on võimalik. Ta tuleb iga aasta jälle. Nagu tänagi. Kõige suurem väärtus lapsepõlve muinasjuttudel on jäädavus - vorm muutub, aga tunded/emotsioonid on igavikulised.
Saan minna koju, tõmmata end tugitooli kerra, lobiseda oma võrratu perekonnaga ja nautida head sööki ja jooki. Ma olen äärmiselt õnnelik inimene. Mõtlen selle peale iga päev üha enam. Mulle meeldis vaadata, kuidas üks mu tuttav kirjutas iga päev üles kolm asja, mille eest tänulik olla. Need olid lihtsad, kuid kõige elusamad elu koostisosad.
Ma olen äärmiselt tänulik oma perekonna eest. Kui elasin neist mingi aeg väga kaugel, siis taipasin kõige olulisemat - minu perekond, minu inimesed on elu alustala. Ilma nendeta oleksin jäädavalt hulgus, ükskõik kus ma ka ei asuks. Ma olen äärmiselt tänulik oma kodu eest. See lihtne maja on minu lemmikkoht maailmas. Kõik mu ilusaimad mälestused, kaunimad jutud, parimad inimesed ja ideed seostuvad koduga. Olen väga tänulik selle eest, et minu elus on inimesi, kes minust väga hoolivad, kirjutavad mulle, või on nõus ükskõik kui kaugelt kohale tulema, et minu rõõme ja muresid kuulata. Inimesi, kes saadavad keset päeva pärast helistamist sõnumi sisuga: "Tahtsin lihtsalt su häält kuulda" või kes tuletavad meelde, et iga kurbusmoment on oluline selleks, et anda rõõmule õige vormi. Või annavad võimaluse uskuda, et kõik on võimalik ja tekitavad minus põnevust tuleviku ees. Täna olen ma juba piisavalt suur, et teha oma elus valikuid, mis inimesed kuuluvad Minu Inimeste sekka ja mida ma vajan, et olla õnnelik. Ma olen tänulik, et saan õppida. Koolis, kodus ja korporatsioonis. Olen rõõmus, et näen, kuidas ma arenen - tunnen, et olen iga päev jälle natuke parem inimene.
No comments:
Post a Comment