Aeg endale

Kannan endas viimaseid päevi pidevalt mingisugust ärevusnooti kaasas, millel pole õiget nime. Ma ei tea täpselt, mis seda põhjustab. Mõtlen inimestele, kohtadele, esemetele, emotsioonidele ja sündmustele, mis panevad mu südame ärevalt tuksuma. Mõtlen oma mineviku ja tuleviku peale ja vaatan endale ausalt silma ja olen kriitiline enda suhtes, natuke noomiv isegi, sest tean, et targad inimesed on öelnud, et elada tuleb hetkes. Aga minu hing lubab endale praegu rohkem tulevikku ja sellega kaasaskäivat unistamist.

Mõtlen oma tulevikuelule. Ma ei tea, milline see olema saab, aga ma ei karda. Olen loonud enda jaoks piisavalt suure ja kindla stardipaiga, kust õhku tõusta. Ma ei tunne hirmu, päriselt. Selleks pole vajadust.

****

Ärkan. Puhtad voodilinad lõhnavad ikka veel tuule paituste ja päikesekiirte järele, mida nad eile veel minu õunapuude vahel kogusid. Helesinised ja valged linased kardinad on akna vahelt tuleva õhu endasse püüdnud ja liiguvad vaikselt. Väljas on hommikuselt soe, kuid samas natuke karge. Päev on alanud värskendavalt ja neelab mind endasse. Astun voodist välja. Magamistuba ja köök on alles paar päeva tagasi uue kuue saanud. Madalad laed ja heledad põrandad on just sellised, nagu kunagi olin ette kujutanud. Seinad on puidust, sest tahame looduslähedast elu. Puit hingab - oleme mõlemad seda meelt. Ja meie vajame õhku - sellepärast ongi maal elamine sada protsenti meie värk. Südameasi. Kõik, mida me vajame, tahab õhku. Proovime seda pakkuda oma elule.
Toas on palju aknaid, sest sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad, et päikese selged kiired sisse neist paistmast ei lakkaks! (Ain Kaalep). Olime kindlad juba alguses, et majas peab olema palju valgust, sest siis pole ka lampe nii palju vaja ja üldse on siis elusam olla. Magamistuppa on immitsenud palju päikesevalgust ja kõik on helge. Magame päikesega ühes rütmis. Panime juba alguses reeglid paika, et ei maga enam poole päevani. Reegel on juba ununenud, sest see koht ei laseks meil enam niikuinii vanu harjumusi omaks võtta. See koht vajab meie tähelepanu.
Toas pole veel väga palju asju. Üks suur riidekapp, mille ühest vanavarapoest ostsime. Küllatki odavalt saadud, võrreldes nende made-in-China näruste variantidega, mis juba teel poodi võivad koost laguneda. Üks valge kummut, vanavanaema tool ja laud, mille peale on kuhjunud terve hunnik raamatuid ja paberikraami. Unistan, et saan kunagi endale oma kabineti, et ma ei peaks enam tuba jagama töö ja une vahel. Aga tõsi ta on, et vana talulaud ja Viini tool mõjuvad päikesesäras hetkel kuidagi poeetiliselt.
Oleme ostnud ühe valge kummuti, mis on veel alles tühi. Tänane ülesanne ongi sinna asjad sisse mahutada, et esikus oleks üks kast vähem, millest üle turnida. Toas on palju õhku, kuigi siin on veel palju lahtipakkimist ja tööd.
Astun voodist välja ja tipin vaikselt uksest välja, jättes nähtud imelise unenäo ja helge magamistoa selja taha. Köök on olnud meie viimase aja suur murelaps. Väga raske on leida suurtest sisustuspoodidest seda õiget ja originaalset teistel-pole varianti. Olen õnnelik, et viimase umbes kümne aasta jooksul olen endasse sisse kasvatanud seda mitte allaandja tüüpi. See pigutus oli kõike väärt ja nüüd vaatan otsa oma köögile, kus peaaegu ükski kapp pole sarnane teisega. Sinine ja valge värv petab kõik ära ja nüüd oleks mu vaatepilt kui köögikataloogist pärit. Sellest originaalsest, unistuste kataloogist. Kapid ja riiulid oleme saanud erinevatest vanakraamipoodidest ja -turgudelt. Nupud on kõigil samad ja see loob ühtsuse.
Köögis on pliit. See oli juba sisse kolides olemas. Punastest kividest laotud ja tõeline maja süda. Oleme temasse kiindunud ja tegime kõrvalhoonesse koha, kuhu talve jaoks küttepuid panna. Esimesed korrad pidime palju suitsu taluma, aga nüüd on juba hästi. Vaikselt kütame ja harjume temaga.
Teised toad ootavad veel oma aega. Praegu oleme rahul sellega, mis on. Töö ja vaev, mida oleme siia panustanud, on olnud tasuv. Tagasi vaadates on kõik vaev muutunud rõõmuks ja siiraks tänuks.

Astun õue. Kohv on valmis saanud ja keerleb nüüd koos maapiimaga mu tassi sees. See tass on minuga kõik mu elu koos käinud. Olen natuke konservatiivne ka. Väljas on veel täielik hommik. Käin mööda oma aeda ja teen peas plaane. Kahjuks pole saanud veel aeda palju aega investeerida. Imetlen oma astilbesid - need istutasin kohe maha, kui siia tulin. Need roosad ja valged vahumäed sobivad mu olemusega hästi - romantik nagu ma olen. Paar vana jasmiinipõõsast tulid kohaga kaasa. Nende lõhn on lummav. Tahan neid majale lähemale istutada. Seda lõhna peab iga ninasõõrmega tunnetama. Kiigu panime ka ühe vana õunapuu oksale rippuma. Kuigi aeg jookseb käest ja teadsime, et palju aega seal istuda ei ole, siis hommikul võib ja peab ühe hetke leidma.

Olen äärmiselt õnnelik selle aja eest.