Ood suvele

Suvi hakkab tasapisi otsi kokku tõmbama, nii uskumatu, kui see ka ei tundu. Istun oma aias nii palju kui võimalik. Kuigi suve algustes on midagi joovastavat, uudset, põnevat, lootusrikast, siis ei vahetaks ma seda praeguste tummiste ritsikahelinaid täis suveõhtute vastu. Ees terendab uus kooliaasta, uued seiklused ja üks suurimaid hoovõtte elus. Praegu astun siin kindlal pinnal ja ahmin endasse viimaseid hetki, mis lasevad mul kord lennata.

Suves on nii palju juhtunud, et selleks pole sõnu. Praegu olen lihtsalt ja puhkan. Teen plaane veel viimasteks suveseiklusteks, kuigi hinges tean, et kogetud ilust see üle ei saa olla. Saan olla üksnes piiritult tänulik, et on olemas nii kaunid inimesed, puhtad piagad, ausad mõtted. Ja need on kõik mu ümber ja ei lõpe.

Unistan viimasel ajal üha rohkem. Istun oma õunapuu all ja loen Tammsaaret. Võtan enda jaoks aega.

Aias on praegu ilmatumalt põnev aeg. Kõik on valmimas. Tomatid, suvikõrvitsad, porgandid. Toitumine pole aastaringi jooksul ühelgi korral nii lihtne kui praegu. Kõik on olemas, tunnen end sõltumatult. Maale oma kodu rajamise soov on ületanud igasugused mõõtmed. Kord tuleb see aeg, kui saan astuda oma, päris oma koduverandale.

Minu lemmikpuu romantilises suvekleidis

 Sattusin üle pika aja jälle vaatama üht videot, millest õhkab just nimelt seda suve, mida minagi tunnen.

Kirsiroosa unistus

Täna on terve päev sadanud. Hommikul käisin korra paljajalu õues ja kui tuppa jõudsin, siis tundsin väikest külmetust. Oma roosidega kruusist teed rüübates ja õue vaadates nägin, kuidas vihma üha rohkem ja rohkem taevast alla sadas. Sellist suve ma ei mäletagi. Nii külm ja rõske. Mis siin salata - mulle on isegi sügistunne juba peale tulnud. Tõeline päike jäi minust maha sellesse nädalavahetusse, mil Seidlas vanavaralaadal käisime. Pärast seda on suvi kadunud. Samas tuleb tunnistada, et ka vihmased ilmad on tegelikult toredad. Vihm hoiab meid perega oma talus just kui vangis. Saame Vikerraadiost ema lapsepõlveaegseid lugusid täiel rinnal kaasa laulda ja vaaritada.

Õnneks on õues palju marju, mida vaikselt sisse tegema oleme hakanud. Köögis huugab pliidil mahlaauruti, mille torust vaikselt vaarikamahla välja niriseb. Vaarikaid on see aasta külmale vaatamata palju. Ka kirssidega on samamoodi. Nendega on muidugi tegemist rohkem. Hommikul, kui paljajalu ilma trotsides välja lippasin, korjasin umbes kilo jagu kirsse. Terve aja oleme pidanud muidugi lindudega võitlema. Oma murelitest just nende pärast ilma jäimegi. Kirsid on õnneks hapumad - neid vist linnud väga ei armasta...

Eelmine aasta oli kirsse vähem ja nendest vasematel aastatel oli puu kandevõime veel liiga väike, kuid see aasta on neid õnneks rohkem. Nii tekis mul idee proovida ise kirsimoosi teha. Ma pole kirsimoosi kunagi varem teinud. Valmistusin hoolsalt ja täna, sellisel jahedal suvisel päeval ma otsustasin tööle asuda. Suure töö tulemusena (need kivid!) sain neli imearmast moosipurki. Nüüd olen õnnelik. Emaga koos tegime veel vaarikamoosi (väikese virsikuga) ja eile oli ema teinud maasika-toompihlaka-vaarikamoosi. Nii et sahver hakkab täituma!

Nüüd oleme meie emaga köögis lõpetanud ja isa valmistab köögis pestot - kogu köök on basiilikulõhna täis. Panen siia paar pilti ka mu tänasest tegevusest. Pildid jäid kahjuks tumedad - samasugused nagu tänane ilm. Kuid seda muudab helgemaks mu kirsiroosa unistus....