Pime selgeltnägija

Täna ärgates kuulsin, kuidas väljast kostus tihaste "Sitsikleit". Valgus oli trüginud kardinate vahelt minu silmadele. Kell näitas küllaltki varajast aega. Kevade auks panin selga oma sinise kleidi, millel on peal lendavad rahutuvid. Üks siiramaid ja lihtsamaid asju, mida ma oman. Päike paistis. Panin keefiri sisse paar lusikatäit oma koduaia mustsõstra-vaarikamoosi, lisasin veidike ingverit. Küll maitses hea!

Olen jälle selles Ajas, millest siin korduvalt juttu olen teinud, kuid olen end muutnud. Vähemalt üks kord päeva jooksul proovin aja seisma panna. See on täiesti võimalik. Need paar minutit muudavad kogu pildi kirkamaks, emotisonaalsemaks, tunnetatavamaks. Ükskõik siis, millisel viisil.

Ühel päeval kuulasin inimest, kes on väga vana. Nii umbes saja-aastane. Naine. Rääkis oma mälestustest, kui ta elas mere ääres oma mehega, keda ta armastas. Armastas nii väga, et kõik oli saanud korraga võimalikuks. Ta rääkis vee peal kõndimisest. Sellest kuidas pindpinevus sai teda kandvaks jõuks ning kuidas nii mõnigi kord päästsid veemolekulid ta uppumissurmast. Kuulasin ja mõtlesin, et ega vist rohkem polegi midagi vaja. Kõik oli juba öeldud, tehtud ning nähtud.

Neid vete peal kõndijaid on olnud palju ja tuleb veel. Tema ajast näiteks veel Anna Haava, Marie Under, Raimond Valgre, Henrik Visnapuu, kes kõik täitsid kolme põhimõtet. Ta jagas neid mõtteid minuga ning võtsin need omaks.
1) suurenda seda, mida tahad teha ja vähenda seda, mida sa pead tegema. Siin on tähtis suunavõtt. Kui hakkad kahtlema, siis on midagi valesti.
2) julge olla igal hetkel uus. Tulebki vahel olla kuninganna ning mõni päev kuulus luuletaja, kirjanik, muusik, kunstnik. Vähemalt mõtetes. Ja täiuslikult.
3) esita endale väljakutseid ja võta need vastu. Ka teiste omi. Tasakaalu hoidmiseks.

Ma sain tol õhtul natuke julgust juurde. Seda, mida vahel nii vähe tundub olevat.
 
 

Kevadekuulutaja

Aastaring on lõpu leidnud ja löönud käima uue elukaare. Täpselt nagu need tüdrikud ja noormehed, kes kunagi suvel külakiigel hoo sisse said ning üle võlli üha uusi ning uusi ringe tegid. Hinged ja meeled vabad, südamed koos kodumaapinna, taevalaotuse ja üksteisega tingimusteta ühendatud. Kord üles taeva poole ja siis jälle allapoole laskudes, linnud ja lained neile koos muusikapala improviseerides.
Valgus on nüüd ehe ning ere, äratades mind üles. Vihm, pori ja sügis on nüüdseks minevik, millest on isegi veidike kahju, kuid samas uus ja värske ees terendav maailm hoiab mind negatiivsetest emotsioonidest eemal. Natuke väsimust tekitav mahekollane valgus paneb silmi kissitama, kui see vastu lumekristalle põrgates edasi kihutab. Aasta alustab end nüüd tõepoolest uuesti. Kätte on jõudnud meie kõigi väga varajane hommik.
Tänavatel on näha vaid üksikuid inimesi, kes kargusest hoolimata oma sihtkohta otsivad. Natuke udune, samas kirgastav. Taevas näitab sinise värvi kõige ilusamaid toone. Õnnelik inimene, kes nii vara ärgata jõuab. Hing on natuke ärevil, kuna täpselt ei ole veel teada, mis päev tooma hakkab. Linnud on väljas ja kuulutavad oma suurimaid tarkusi. Kuulatame... Jah, kevad hakkab lähenema, hommik hakkab saabuma. Kingime võimaluse, et lubada enesele midagi ilusat. Paar head mõtet ja väike kohvilõhnaline ning pannkoogimaitseline hetk. Aknast trügib sisse külma õhku, mis sooja ihu kõrval veel kuidagi nii vastupandamatult turgutav on. Kohe-kohe saabub see õige hommik, kui tõusevad teisedki. Need, kes praegu veel unemaal viibivad. Nad ei kujuta ette, millest nad ilma jäävad. Nad ei tea, et see siin ongi kõige ilusam unenägu! Olen kindel, et juba varsti ilmub maapinnast välja esimese lumikellukese visa hing, mis kokkuriisumata jäänud lehtede vahelt end sihikindlalt ja visalt üles päikese poole sirutab. Kaasteeline. Tema on tõusnud. Ärkame meiegi!

Iga algus on eriline. See on võimalus leida ja tunnetada.