Armastuse deliirium

Minu jaoks on imelised hetked need, milles on äratundmine. Olgu see põhjustatud kas inimese, meeleolu, muusika, asukoha või millegi muu poolt. Mul on olnud suur õnn kogeda selliseid hetki omajagu. Neid ei teki iga päev - võib isegi juhtuda, et möödub kuid ja siis on see korraga käes.  Haarab mu endasse ja ei lase enam lahti. Hoiab mind selles õndsuses pikalt. Sellepärast polegi vaja iga päev äratundmist. Mõned hetked, olukorrad, sõnad ei taha, et neid liiga palju kasutatakse. Nad peavad elama hetkes, säilitama oma värskuse.


Ja siis ta tuli... Üks raamat. Tema lasi end oodata. Ja lubab end iga päev ükskõik mis ajahetkel avada.
Sattusin ühel varasuvisel päeval lehitsema kokandusajakirju, et leida huvitavaid retsepte. Korraga märkasin midagi ja sain aru, et keegi väga minu moodi inimene on need sõnad ritta seadnud. Just oma veidi ettevaatlikul moel ja äärmiselt romantiliselt. Sain aru, et see ongi mina! Tundsin äratundmisrõõmu. Otsisin üles selle raamatu ja inimese raamatu taga. Olin äärmiselt õnnelik ja ruttasin raamatupoodi. Müüja ei saanud täpselt aru, mida ma otsin. Ma poleks iialgi arvanud, et midagi sellist, midagi nii minulikku võib kord minu teele sattuda. Saatus on olemas. Ta viis minu ja selle raamatu kokku.


Lubage esitleda....

DELIRIO AMOROSO

Kersti Rea

Mu süda hakkas natuke kiiremini lööma, kui nägin, et raamatus on pilt austria rahvariietest. 

ÕNNEKS ON NII VÄHE VAJA...

See väike kogum suvemeenutusi on üles kirjutatud külma talveajal.... Igatsusest suvesooja ja päikese järele - Mitte Hispaania või Itaalia, vaid just Eestimaa suve ja päikese järele...

See on justkui väike suvemeditatsioon, mis aitab pikal ja pimedal ajal ellu jääda ja ära oodata... suvi tuleb õnneks igal aastal, ikka ja jälle!

See on üleskutse linnainimestele. Eestimaal on veel nii palju imelisi maakohti, mis ootavad lagunedes omanikke. Minge, otsige oma koht üles ja te ei kahetse!

Suvisel ajal ei ole mõtet turismireisile sõita. Seda võib teha külmemal ajal. Eestimaa on suvel kauneim ja mõnusaim paik. 

Õnneks on tegelikult nii vähe vaja - tuleb vaid üles leida rõõmuraasukesed, mis meil kõigil ümber olemas on: loodus, ilu, kodu, kallid inimesed, pisikesed tähtsusetud, kuid armsad asjad ja tegemised...

Et olla õnnelik, peame elama harmoonilist ja tasakaalus elu. Kiirele tööajale peame leidma vahelduseks mahalaadimise võimaluse. Linnas, oma igapäevases töös, modernsete ja kaunite kodude loomisega tegelemisele vahelduseks on meil oi kui mõnus nädalalõpuks ära pageda sinna, kus ei ole ütegi disainiasja. Pole elektritki... Ja pole vajagi, sest küünlavalgusõhtud on nii õdusad... 

(Kersti Rea) 

Lugeja üllatuseks on raamatus ka retsepte!

Esimene pilt, mida sellest raamatust nägin.

 

Lugudega asjad

Suvi on jõudnud oma haripunkti. Naudin vaikuses oma suvehommikuid kodutalus. Sirelid on lõpetanud õitsemise. Jaanipäev möödus toredas seltskonnas, imelise söögi ja eriliselt suure lõkke ümber. Vihma tibutas pisut, väljas oli natuke jahe, kuid tule ääres mõnusalt soe. Põllu kohale oli laskunud imeline valgus - natuke niiske, kuid sumesoe. Mõtlesime ses ilus, kui lõkke lähedusse saaks ühel päeval suure külakiige ehitada. Kuidas sellest oleks rõõmu nii meile kui ka naabritele, keda me veel väga hästi ei tunnegi. Nüüd on jaanipäev juba möödas, lõppenud on ka paar lämmatavalt palavat suveilma. Sellest ühe veetsime Seidla vanavaralaadal ja Paide linnas. Kesk-Eesti lummas meid oma ilu ja lihtsusega.

Kodu ei ole lihtsalt pelgalt paik, kus süüa ja magada. See peab olema koht, kus on palju lugusid, palju elu, rõõmu, naeru ja laulu. Olen õnnelik, et minul selline koht on. Viin hommikul oma pannkoogitaldriku ja moosipurgi õunapuu alla. Moosi sees on needsamad õunad, mis on kukkunud puult, mille all hetkel istun. Minu aed on lindude paradiis. Õhtul, kui tähelepanelik olla, on kuulda rukkiräägu imelist laulu. Rukkiräägu kohta loen hiljem täpsemalt, et tegu on linnuga, kelle häälitsusest on oletatavalt eesti keelde tulnud sõna "rääkima". Teda on äärmiselt keeruline näha, kuna lendu see lind ei tõusegi, minu õhtuseid olemisi muudab see looduskaitse all olev lind aga palju romantilisemaks.
Ka murelid on punased - neid tuleb lindude eest kaitsta. Maasikad on valmis, vaarikad kohe-kohe valmimas. Siis saan teha oma üht lemmikut - ricotta kohupiimaga vaarikakooki.
Minu suveõhtud ja -hommikud mööduvad ikka maal. Linnas ei saa ma sellist õndsust kunagi kätte. Kuigi olen linnas tihti tööl ja igal õhtul premeerin end väikese jalutuskäiguga Emajäe kallastel, siis inimrahva sees pole seda vaikust ja rahu, mida maal endasse ahmida saan. Nii igatsen ikka ja jälle maale. Oma õunapuu alla, laternate kuma sisse, maasikaid sööma ja oma kallite inimestega naerma. Igatsen sauna, kuumavat päikest oma ihul, kui muru peal lesin, magusaid pannkooke ja omatehtud fetajuustusalatit.

Ikka ja jälle unistan oma tulevikukodust. Kõndisin paar päeva tagasi Seidla vanavaralaadal ja sain aru, kui palju ma tegelikult sellele mõtlen. Kuidas ma peas tean täpselt, kuidas seal kõik olema saab. Kuidas minu kodus hakkavad olema iseloomuga asjad, st iga asjaga käivad kaasas mälestused, lood, ideed. Soetasime tulevikule mõeldes juba mõningaid esemeid - vana klaaskupliga lambi, 15 lillelist taldrikut, umbes 100 aastat vana käsitsi tehtud suure puidust kausi, küünlahoidja. Ma tean täpselt, et kord, kui ma ostetud kaussi vaatan, siis meenub see vahva müüja, kellega sai pikalt nalja visatud. Kui süütan lambi, siis tuleb meelde, kuidas me hommikul minu talus kell 5 hommikul ärkasime, oma putru süües Vikerraadiost igahommikust hümni kuulasime ja läbi Eestimaa Seidlasse sõitsime... Minu kodu saab olema koht, mis hoiab endas lugusid. Mitte üht lugu - sõitsime poodi ja ostsime kõik, mida vaja.

Alustasin ühe laua kordategemist, mis meie taluga kaasa tuli. Mees, kellelt me oma talu kunagi ostsime, oskas mööbli kohta nii palju öelda, et see oli siin juba enne teda ja andis kaasa mõned igivanad pildid. Maja on nüüd hoopis teistsugune - kaunis ait on ammu kadunud, kuid laud on kuidagi alles jäänud. Ta on küll kõvasti vihma saanud, lauaplaat on mõnest kohast kaarde läinud, kuid see on õnneks olemas. Puhastasin selle värvist ja lihvisin korralikult. Nüüd olen õnnelik. Tean, et kunagi ammu elasid siin kaks vana naist - õed. Unistan sellest, et ehk oli see laud kuangi nende inimeste jaoks väga oluline. Seal sõid nad hommikusööki ja ajasid juttu. Sellest saab tulevikus minu heade mõtete laud.

Paar huvitavat leidu Seidlast...

Mummud on moes!

Veel üks ilus lamp, mis oma kaunidusega silma jäi. Kunagi ostan enda koju ka midagi sarnast.

Eestiaegsed mängukaardid! Kui romantiline...

Langebrauni serviis. Kui nii kallis poleks olnud, oleks see ka minuga kaasa tulnud.