Lihtsatest asjadest

Ülikoolis on alates septembrist olnud täiesti teistsugune rütm. Tunnen end üle pika aja jälle täiskohaga õppurina. Naudin seda aega, sest tean, et varsti enam nii ei saa. Olen kindel, et kunagi hakkan seda aega väga taga igatsema, kuid seniks olen hetkes. Unistan ilusast tulevikust ja mõtlen kaunitele olnud aegadele. Sest ainult nii saan elada kõige ilusamas olevikus.

Koolides käimises ja lastega koosolemises on oma võlu. Võib-olla keeruliste õpingute, võib-olla koolimajades viibimise pärast, on ärganud minus suur lapsemeelsus. Vahel tugevamalt, vahel nõrgemalt, kuid siiski, ta elab seal kuskil. Lugesin detsembris, kui ülikoolis ja mujal olid rasked ajad keeruliste akadeemiliste kirjutiste kõrval Astrid Lindgreni raamatuid. Küpsetasin oma kallite väikeste sõpradega piparkooke ja vaatasin läbi kõik kodus leiduvad multifilmid. Tundsin rõõmu Ilon Wiklandi joonistustest... Lapsepõlv on lihtsalt imeline. Minu väikeseid (ja natuke suuremaidki soove) võtsid kuulda mu kallid päkapikud ja nii leidsin jõuluhommikul kuuse alt päris mitmeid kaua peas kiikunud soove...

Woolish teeb kõige imelisemaid kootuid esemeid. Ei osanud seda soovidagi, kuid juba oli ta minu. Helehallide mustritega ja imelise maavillase lõhnaga pleed...

Kohe kui seda raamatut poes nägin, teadsin, et selle võiksin ma kunagi saada. Nende õigete illustatsioonidega "Karupoeg Puhh". Keegi imeline inimene otsustas, et need võiks ka nüüd värvilised olla ja ilusate, valgete kaante vahel. On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall! 



Veel sain endale filmi ja CD "Suur maalritöö". Nii lihtne lugu, aga nii palju rõõmu. Olen seda tänaseks päevaks juba mitu-mitu korda läbi vaadanud ja kuulanud, aga ikka ei saa küll.

Ja raamat, mis mind tõeliselt positiivselt üllatanud on - Tove Janssoni elulooraamat. Selle autor, Tuula Karjalainen on ära teinud vapustava töö ja pannud kokku kõige imelisema loo ühest vapustavast inimesest.

Usute nüüd, et minus on lapsemeelsust? 

Aastast aastasse.

Blogisse kirjutamine on jäänud täielikku unarusse. Valetaksin, kui ütleksin, et põhjuseks on ajapuudus. Ei, aega on mul võrreldes varasemaga päris palju olnud. Jõuluaeg kulus mu hingele sajaprotsendiliselt ära. Sain natuke puhata, vaimselt. Jõulud olid see aasta teistmoodi, kuid mul on hea meel, et sain lihtsalt olla. Esimesel jõulupühal ärkasin üles ja vaatasin, kuidas väljas sadas paksu lund. Meil on akna all suur linnumaja, kus käis juba vilgas töö. Kõik teised veel magasid, mina võtsin oma teetassi ja jäin laua taha istuma. Sellel hetkel võtsin aasta 2014 enda jaoks kokku. Lõputult seiklusrohke oli ta. 

Eelmine aasta lubasin endale, et reisin rohkem. Käisin esimest korda ära Stockholmis – armusin sellesse linna. Seiklesime Riia linnas ühel hilistalve sombusel päeval. Sõitsin läbi tuhandeid kilomeetreid Eestis, nautisin sooje rabajärvi ja kasteseid hommikuid, Tartuffi soojas Tartus ja päikeseloojanguid oma koduaias, Pärnu kohvikuid ja õhtust järvevett. Sain 2014. aastal kätte oma esimese kõrghariduse ja astusin sammu, et saada varsti kätte järgmine. Olen praegu õiges kohas, kuigi süda sees karjub halvematel aegadel mulle vastu. Aga kui silmad ja südame lahti teen, siis saan aru, et see on minu koht. Aastas 2014 oli palju muusikat ja tantsu. Väga palju naeru ja uusi inimesi, vanad tutvused kasvatasid väärtus ja tõde juurde. Aasta lõpp tõi muret ka, aga sain aru, et koos tuleb vastu astuda. Elu on selline. 

Paar kuud juba täidan üht märkmikku. Kirjutan ennast ajalukku. Vastan iga päev ühele küsimusele. Viis aastat järjest. Igal õhtul avan raamatu ja otsa vaatab küsimus, mis just vajabki mu selja taha jäänud päeva. See on üks huvitav märkmik, ta on minu oma.