Blogisse kirjutamine on jäänud täielikku
unarusse. Valetaksin, kui ütleksin, et põhjuseks on ajapuudus. Ei, aega on mul
võrreldes varasemaga päris palju olnud. Jõuluaeg kulus mu hingele
sajaprotsendiliselt ära. Sain natuke puhata, vaimselt. Jõulud olid see aasta
teistmoodi, kuid mul on hea meel, et sain lihtsalt olla. Esimesel jõulupühal
ärkasin üles ja vaatasin, kuidas väljas sadas paksu lund. Meil on akna all suur
linnumaja, kus käis juba vilgas töö. Kõik teised veel magasid, mina võtsin oma
teetassi ja jäin laua taha istuma. Sellel hetkel võtsin aasta 2014 enda jaoks
kokku. Lõputult seiklusrohke oli ta.
Eelmine aasta lubasin endale, et reisin
rohkem. Käisin esimest korda ära Stockholmis – armusin sellesse linna. Seiklesime
Riia linnas ühel hilistalve sombusel päeval. Sõitsin läbi tuhandeid
kilomeetreid Eestis, nautisin sooje rabajärvi ja kasteseid hommikuid, Tartuffi
soojas Tartus ja päikeseloojanguid oma koduaias, Pärnu kohvikuid ja õhtust
järvevett. Sain 2014. aastal kätte oma esimese kõrghariduse ja astusin sammu,
et saada varsti kätte järgmine. Olen praegu õiges kohas, kuigi süda sees karjub
halvematel aegadel mulle vastu. Aga kui silmad ja südame lahti teen, siis saan
aru, et see on minu koht. Aastas 2014 oli palju muusikat ja tantsu. Väga palju
naeru ja uusi inimesi, vanad tutvused kasvatasid väärtus ja tõde juurde. Aasta
lõpp tõi muret ka, aga sain aru, et koos tuleb vastu astuda. Elu on selline.
Paar kuud juba täidan üht märkmikku. Kirjutan
ennast ajalukku. Vastan iga päev ühele küsimusele. Viis aastat järjest. Igal
õhtul avan raamatu ja otsa vaatab küsimus, mis just vajabki mu selja taha
jäänud päeva. See on üks huvitav märkmik, ta on minu oma.
No comments:
Post a Comment