Suveajal

Täna on esimene päris tõeline kevadpäev. Päike on juba nii soe, et meelitab lausa päikest võtma. Vaher andis eelmine nädalavahetus korraliku mahlasaagi, tänasest jookseb ta taas korralikult. See pole ükski aasta nii magus tundunud, sest igatsus kevade järele on sel aastal kuidagi erakordselt suur. Täna hommikul mõtisklesin Eestimaa looduse üle. See on palju pikaldasem kui näiteks Austria loodus, mida ka omajagu tunnen. Kuid Eestis on kõik palju mitmekesisem. Siin on valged juunikuu ööd ja sumedad ritsikasirinat täis augustiõhtud. Tõsi, kevaded lasevad end kauem oodata ning on aeglased. Tulbid on oma pead küll tänaseks välja pistnud, kuid nende õitsemiseni kulub veel palju aega. Samas pole midagi ilusamat kui hommik, mil märkad esimesi avanenud tulpe.

Kuulasin täna hommikul hommikukohvi kõrvale Anu Välba intervjuud Piret Rauaga, kelle "Roosi tahab lennata" ka minu raamaturiiulis juba ootel on. Tegemist on lihtsalt niivõrd võluva raamatuga, mille ma lihtsalt pidin endale saama. Nii juhtuski, et juba üle-eelmisel aastal jõuludeks teiste raamatute hulgas ka selle endale sain. Päris niisama. Olen avastanud, et mulle meeldib lasteraamatuid vaadata, lugeda ja päris endale osta. Mulle meeldib üldse raamatuid lugeda, sirvida, vaadata, hoiustada, osta, paitada, käes hoida või lihtsalt nendega ühes toas olla. Usun raamatute ravitoimesse. Ja see tähendab mitte eneseabiraamatutesse, vaid nendesse päris raamatutesse, mis aitavad palju rohkem inimest kui need "eneses abi peitvad" teosed. Äkki annab just Tõnu Õnnepalu, Valdur Mikita, Leelo Tungal, Voldemar Panso või kellegi teise raamat sulle Sinu vastuse. Muidugi, mõelda ja analüüsida tuleb rohkem, kuid kas see polegi siis enese leidmise eelduseks? Igaljuhul meeldis mulle Piret Raua öeldu, et kirjandus ja tegelikult kultuur üleüldse aitab inimesel oma sisemiste heitlustega edukalt toime tulla. Usun, et kultuur ehk kvaliteetne kirjandus, muusika, kunst jt paneb inimese mõtlema ja mõtlev inimene on enesekindel ning tugev juba niikuinii, kõigest muust hoolimata.

Mina naudin oma kodurahu. Öösel keerasime kella, nüüd on palju kergem ja lihtsam olla. Õhtud on pikemad ning keha ei vaja enam nii palju und. Elu on lihtne ja ilus.

Las kestab see veel..

Kevadpühad on saabunud. Päike särab taevas, kuulutades aeda saabunud kevadet. Lumikellukesed õitsevad, lumi on peaaegu sulanud. Kui vaikselt olla, kuuleb, kuidas vesi tasa läbi raskete lumekristallide maa poole liikudes heliseb. Kevadega saabub see miski, mida ei ole võimalik kirjeldada. Tunne, mis ei lahku enne, kui esimesed sügisnoodid õhku tulevad. Pime aeg on möödas - nüüd liigub kõik helguse poole. Las kestab see veel, laulavad Eeva Talsi ja Mari Jürjens minu arvutis. Jah, las kestab see veel.

Minu lihavõtted on möödunud tegusamalt kui tavaliselt. Nimelt võtsin eesmärgiks värvida mune sel aastal teistmoodi. Mäletan, kuidas väga väikesena meeldis mulle valgete munade peale joonistada ja lillekesi maalida. Taevast, pilvi selle sisse ja punaseid tulpe. Siis sain natuke suuremaks ja taipasin, et päris vahva on võtta natuke punast, sinist ja kollast ning need muna peale nn voolama lasta. Värvid segunesid ning moodustasid kõige ilusamat värvide mängu. Samas hakkasin emale abiks olema sibulakoortega värvimisel - kõige põnevam oli sibulakoorte lahtiharutamine. Mind võlus see pruunide-kollaste-punaste koorte tekitatud värvilahendus. Nüüd juba päris kaua aega olengi läinud lihtsamat teed - munad koortega potti ja pärast on avastamisrõõmu kui palju. Sel aastal aga tegin natuke eeltööd ja leidsin igasuguseid põnevaid mõtteid.

Avastasin, et ilu on nii lihtne luua. Nii ostsingi punast kapsast, et luua sinist; kurkumit, et luua kollast. Sibulakoored ja peet olid endal keldris olemas. Möllasin terve hommiku köögis. Tundsin end nagu raamatus "Suur maalritöö". Mitmetunnise töö tulemuseks olid natuke liiga kollased kurkumiga värvitud munad (hiljem avastasin, et kui peedivees keedetud munad hetkeks kollasesse "värvi" pista ongi tulemus täpselt see mahe kollane, mida ma ette kujutasin). Järgmine aasta enam nii ei tee, et viskan terve paki kurkumit potti ning panen seejärel värvi koos munadega keema. Tulemus jääb sama kollane nagu sibulakoortega, kuid lihtsalt matim ja ilma mustrita. :)
Punane kapsas on väga salakaval. Alguses pärast pikemat keetmist (kapsatükkide, ma mõtlen) ja seejärel veel munade keemisaja möödudes tundus, et munad on täpselt sama valged, nagu siis, kui nad sinna pistsin. Tegelikult tuleb neid lihtsalt keeduvette "unustada" (loe: vaikselt poti kõrval seista ja loota, et miskit hakkaks juhtuma). Hiljem tekivad munadele isegi mustrid ning tulemuseks on ilus, sinine muna. Kui juba värvidega mässata, siis korralikult. Tegin siniseid mune kohe rohkem ning panin kapsasinised munad hetkeks taas kollasesse kurkumivedelikku. Spinatit unustasin osta, kuid sest pole midagi, sest tulemus jäi ilus roheline. Lihtne viis potte kokku hoida. Spinati keetmiseks poleks ruumi lihtsalt jäänud. Niigi oli puupliidil rivistuses korraga neli potti. Peediga värvimise ajaks mul enam nii suurt jaksu polnud ja seega jäid munad pigem roosakad. Alles hiljem mõtlesin, et need oleks võinud ostetud Kadarbiku peedimahla sisse ööseks tahenema jätta. Samas on selline maheroosa ka ju täpselt minu värv! Viimaks panin kapsavette veel mõned vutimunad, mis ka nii vahvalt siniseks muutusid, kuigi jätsid endale alles ka mõne valge pitsmustri. Ja muidugi vanad head klassikud - sibulakoortega värvitud munad. Traditsioonid ei tohi kaduda. Samas olen saanud nüüd palju uusi nippe, mida järgmisel aastal kindlasti uuesti proovin. Mis kõige tähtsam - saan suure südame ja armastusega ning looduse abiga värvitud munad. Värvid, mida saab südamerahuga süüa... Ahjaa, soovitatult ikka vabakanade munad! Eelistame ikka päris toitu, eks...

Punase kapsa pitsilised mustrid.

Mahe kevadõhk.

Vaskult: punane kapsas, punane kapsas + kurkum, punane peet, kurkum (2 sekundit), kurkum (6 minutit)

Vutimunad: tavalised ja kapsavees seisnud. 

 Mu koduaias on tärganud kõik need tuhanded lumikellukesed, mis valgeid saari moodustades kaunist vaatepilti loovad. Ma armastan kevadet, siin on kõik nii aus ja ehe.

 Viimasel ajal olen hakanud mõtlema blogi sulgemisele. Eks näis, mis elu toob...