Wednesday 23 April 2014

Minu kevad

Kevade algused on inimeste nägu. Nii võib juhtuda, et võime näha ja kogeda mitmeid kevade alguseid. Mõne jaoks tähendab see väljas esimese jäätise söömist, teisele muru peal istumist ja päikesevõttu. On inimesi, kes alustavad oma kevadet aiatöödega või vahetavad enne tööpäevale vasturuttamist kiiruga talvemantli jaki vastu. Linnainimesed kiirustavad maakodudesse (loomulikult, kui see olemas on), et vaadata, mida see lõputu pime sügis, külmavõitu talv ja niiske varakevad seal on korda saatnud. Siin-seal on näha, kuidas talumajade juures oksi ja sügisest alles jäänud lehti põletatakse. Linnainimesed seevastu tunnevad mõnu välikohvikutest ja tudengid lubavad endale palli- või kitarrimängu loengute vahepeal Emajõe kaldal. Kevad on iga inimese jaoks eriline. Kevad on uuesti tärkamine, ärkamine ja märkamine.

Minu jaoks algab päris õige kevad siis, kui saan oma suvetuppa kolida. Pole selles kohas ju esmapilgul midagi erilist. Neli seina, millest üks on tegelikult rohkem aken. Tuba on imepisike ja isegi sellest pool pole kõndimiskõlbulik, sest katus on ees. Katusealune paradiis, arvan mina. Nii pisike, et külalisi siin vatsu võtta ei saakski, poleks kuskil olla ja sellest on vahepeal kahju. Samas ühe külalise kostitaks siin ära küll. Nädalavahetusel siia kolides tuli mulle meelde, kuidas kord sõbrannaga korvi aknast alla lasime, et ema sinna pannkooke ja mahla/piima saaks sisse panna. Korv vupsti üles ja olimegi juba selles pesuehtsas Astrid Lindgreni raamatumaailmas. Kujutasime ette, kuidas oleme eksinud saarel ja põgeneda pole kuskile, samas kes olekski tahtnud seda teha. Me ei proovinudki. Nii täiuslik maailm.

Mäletan veel, kui värvisin oma suvetoa mööbli ära. Olin laps. Värvi valisin kaua, sest ma tahtsin kindel olla, et värvitoon oleks just see õige. Lõpuks ei leidnudki, mäletan. Läksin poodi ja kraapisin oma tollel ajal veel küllaltki suures argsuses oma julgusriismed kokku ja lasin ühel ehituspoes töötaval mehel endale just selle õige värvitooni kokku segada. Olin maailma õnnelik laps, oma taskuraha eest ostetud värvipurk käes. Kui muidu minu maitsed erinevate asjade suhtes on ajas küllaltki palju muutuvad, siis see värv on ikka veel minu arvates see kõige õigem ja ilusam. Tegin tookord õige valiku.

Minu väikeses paradiisis on kaks tooli, laud, kapp ja voodi. Rohkem siia ei mahu ja ega ei tahakski. Muidugi mahub siia veel palju raamatuid, raadio ja mitmeid mälestusesemeid. Näiteks pilte, postkaarte, üks Viljandi folgilt saadud pühendusega trummipulk jne. Ja loomulikult mu kaltsuvaip. Ilma selleta poleks minu väike maailm hoopiski see. Suvel mahub siia veel palju kuumust, valgust, sääski ja üks ämblik elab mu voodi all. Aga ta ei sega mind üldse. Lapsest saadik olen uskunud, et ämblikud toovad õnne. Ja see ämblik toob, sest siin pole võimalik teistmoodi. Siin on õnn kõige suuremas tähenduses.

Minu suvetoa kõige suurem objekt on minu aken. See on selle toa süda, ma usun. Kui aknast välja vaadata, siis näen ma suurt osa enda aiast. Võimatu, et looduse imed saavad sinust mööda minna, kui sul on selline aken. Iga hommik näen, kuidas linnud oma hommikuste toimetustega ametis on. Praegu on võimalik näha silmaga, kuidas puud koguaeg üha rohkem värvi võtavad ja elusamaks muutuvad. Ja igal õhtul näen, kuidas päike loojub. Viimastel päevadel on ta seda kuidagi väga eriliselt teinud - nagu apelsin läheb ta kiirelt oma meile nähtamatuks jäävatele rännakutele. Ahjaa, teisel pool tuba on väike aken veel. Sealt näitab hommikul päike end kohe, kui ta meie juurde tagasi tuleb. Ja otse minu silma sisse. Sest voodi on nii.

Tervitustega paradiisist...

1 comment:

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...