Uks avanes ja ma läksin üle läve

Täna, kui ma hommikul bussi peale läksin, oli kuidagi kerge tunne. Jälle siit minema! Tegelikult on ju linnas palju, mille üle head meelt tunda ja seda ma teengi, kuid ikkagi on seal kuidagi liiga palju inimesi. Ja ikka ja jälle ma imestan igal hommikul, kuidas tänavad on jälle nii puhtad ja ilusad. Päike paistab ja inimesed on õrnad ja selged. Vaatamata sellele, mis oli seal 6 tundi tagasi. Ma ju nägin kõiki neid inimesi seal siis ja nad ei olnud nemad ise. Purjus inimesed on raskesti mõistetavad.

Aga kodus on ikka ja jälle hea olla. Väljas on muru juba nii kõrge ja ei kuiva isegi kuldkollaste kiirte sees lõplikult. Ikkagi on kuidagi mõnus. Bussis sõitsin ühe toreda naisega koos, kes hakkas minuga kohe juttu ajama. Nii tore oli kuulata tema lugu oma tütardest ja mehest. Tundsin, et ta peidab selle naeru taha oma kurbust ja sain ka korraga aru, et mul oli õigus. Ta ju ise rääkis mulle sellest kõigest. Läbi naeratuse.

Korjasime emaga õunu ja naersime südamest. Kohe nii palju, et pidime lämbuma. Õunad kukkusid pots-pots alla muru sisse, kuid meie naersime ikkagi edasi. See tegi meie päeva rõõmsaks. Nüüd on õunad ilusasti olemas, et neid uuesti kastist välja võtta ja siis nautida.

Aga praegu on kell juba väga palju, kuid ma pean õppima edasi, sest homme tuleb üks pikk ja väsitav päev. Ma olen sageli mõelnud sellele, kui kiiresti ma ajas muutun. Praegu ma tean, et pean õppima oma aega paremini planeerima. Ei taha enam seda, et millekski ei ole aega. Aega leiab ikka ja alati. Aga sinna on mul veel pikk tee minna, et ma nii mõtleksin, kuid vähemalt on, mille poole püüelda.

Ja nüüd mul on kool.