Sina ja mina

Vabadus

Raske on vabadust kanda,
sest vabadus tähendab
maalide mõtlemist,
laulude loomist
ja viiside viimistluspiinu.
Vabadus tähendab võimete sõltumatust,
teadmist oma peaga,
tundmist oma südamega
ja astumist oma jalgadel.
Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim veene.
Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida,
ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale.
Vabadus on otsimine.
Vabadus on eksimine.
Vabadus on kaotamine, jälleleidmine ja lakkamatu küllastumatus.
Ühevõrra tuttav on talle maitsmise ja keeldumise keel.
Vabaduse jaoks sündinu ei kadest vange,
kuigi neil on kergem.
Ka vangina on ta vaba.

A. Alliksaar
----

Mida elus elatakse, saab isiksuseks.
Isiksus ongi elu kokkuvõtt - ajaks muutunud ruum,
mis tahab olla suuremas ruumis, selles,
mille nimi on kevad või taevas või armastus.
Siis võib isiksus saada loominguks.
Milleks looming - vahest eimillekski.
Nii see voolamine on ja selles voolamises
oleme meie, meie elud ja mõtted,
mõtted, mis tulevad täiesti mõttetult
nagu õhtused pilved loojangutaevasse.
Vaevalt on midagi peale selle, mis on ruum,
vaba ruum, vaba mõte meie kõikide jaoks.

J. Kaplinski
---

Kunagi ammu vaatasin sinu poole alt üles.
Nii vaadatakse templit, mis püstitatud
hinges armastatu auks.
Pärast vaatasin sind nagu lepatriinut oma
randme peal ronimas.
Mõlemal korral armastasin ühtviisi

V. Ränik
---

Räägi tasa minuga

Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on kergem.

Inimrõõmu, hingelärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.

B. Alver
---

Erakiri
Kõik möödub kunagi, kõik. Ka mu armastus, küllap ma tean. Ära hüüa mind kallimaks, oh, ära püüa mind hoida. Üks hõik üle lageda välja su juurest mind viib. Ma pean seda tunnistama. Need magedad naljad me vahel on liig. Või vaikused vahel. Need hakkavad ummistama.
Tuul tõuseb. Nii raske on hingata. Kallis, kas mäletad seda kaske? Kus pole me kohtunud iial. Kas oleme kohtunud üldse? Su juuksed on rohtunud juba. Oh, hoia, hoia mu käsi, neist kasvavad puud. Raske on, raske liialt. Suudle mu suud. Su huultes on imevägi, see sügavalt puutub mu säsi; ah, rohkem kui arvatagi, ah, rohkem kui midagi muud Sind olen ma mäletanud.
Öö kannul ma lipanud olen, ta häält ja ta hoiatust haistnud, mõistnud merede müha.
Sind maha olen ma saland, Sind põland ja põlgama pannud, täis kibedat vihkamist valand öö põhjatud kannud.
Sind olen ma südames kannud.
Sind olen ma armastanud.
Sa ainus, Sa puhas, Sa püha.

D. Kareva
---

Vaatan su otsustavust: teed oma elust
range arhitektuuri. Korrus korruselt
kerkid kõrgemalt. Akende ruuduline rivi
helkimas loojangukumas. Aga üks neist
kõige ülemisel korrusel on paokil
ja sealt vaatab kasvavasse hämarusse
hing - öösärgis, juuksed sassis, silmad segased,
kokkusurutud suus ei tea veel,
kas appihüüd või karjatus: "minge ära!"
või "ärge jätke mind üksi!"
Või mälemad korraga.

J. Kaplinski
---