Õnne võib tunda soojast toanurgast tuisusel ööl
või kuivast särgist rännakurajus. Kunstnik võib rääkida õnnest, kui välgatab
idee, kui otsingupiinadele järgneb üllatav heureka! Õnn võib olla lavastajal,
kui ta tunnetab äkki tulevase etenduse seesmist tervikliklust, või näitlejal,
kui ta tabab loodava rolli tuuma. Õnn võib olla ühes tunnustavas sõnas, kui
otsingute piin ja kahtlusekurat röövivad une. Õnn on omada inimest, kes on su
vastu nõudlikkuseni aus - sõpruse pärast. Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab
midagi eelnema ja midagi järgnema. Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis
iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel. Kõige raskem on õnne ära tunda.
Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis ja mõnikord ka
armastus. Mis on õnn seda ma ei tea. Arvan, et õnne allikas on võime luua. Edu
ja õnn pole sünonüümid, nagu õnn ja rikkuski. Pisiasjus võib juhus vempe
mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm
pole rõõm ja mahalöömine pole võit. Mis õnn see on, millega elad üksi oma teki
all? Tõeline õnn on aga see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga
oluline! Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid.
Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti
murede järele.
V. Panso
Olen taaskord palju kodus istunud. Õppinud, lugenud ja seeläbi oma maailma muutnud. Nüüd on kohe see aeg, kui on vaja hakata tegutsema. Ja tõdeda jälle, et...
...elu on meri, kuid määravaks on see, kes lööb sellesse laineid.
Aega!
