Lugudega asjad

Suvi on jõudnud oma haripunkti. Naudin vaikuses oma suvehommikuid kodutalus. Sirelid on lõpetanud õitsemise. Jaanipäev möödus toredas seltskonnas, imelise söögi ja eriliselt suure lõkke ümber. Vihma tibutas pisut, väljas oli natuke jahe, kuid tule ääres mõnusalt soe. Põllu kohale oli laskunud imeline valgus - natuke niiske, kuid sumesoe. Mõtlesime ses ilus, kui lõkke lähedusse saaks ühel päeval suure külakiige ehitada. Kuidas sellest oleks rõõmu nii meile kui ka naabritele, keda me veel väga hästi ei tunnegi. Nüüd on jaanipäev juba möödas, lõppenud on ka paar lämmatavalt palavat suveilma. Sellest ühe veetsime Seidla vanavaralaadal ja Paide linnas. Kesk-Eesti lummas meid oma ilu ja lihtsusega.

Kodu ei ole lihtsalt pelgalt paik, kus süüa ja magada. See peab olema koht, kus on palju lugusid, palju elu, rõõmu, naeru ja laulu. Olen õnnelik, et minul selline koht on. Viin hommikul oma pannkoogitaldriku ja moosipurgi õunapuu alla. Moosi sees on needsamad õunad, mis on kukkunud puult, mille all hetkel istun. Minu aed on lindude paradiis. Õhtul, kui tähelepanelik olla, on kuulda rukkiräägu imelist laulu. Rukkiräägu kohta loen hiljem täpsemalt, et tegu on linnuga, kelle häälitsusest on oletatavalt eesti keelde tulnud sõna "rääkima". Teda on äärmiselt keeruline näha, kuna lendu see lind ei tõusegi, minu õhtuseid olemisi muudab see looduskaitse all olev lind aga palju romantilisemaks.
Ka murelid on punased - neid tuleb lindude eest kaitsta. Maasikad on valmis, vaarikad kohe-kohe valmimas. Siis saan teha oma üht lemmikut - ricotta kohupiimaga vaarikakooki.
Minu suveõhtud ja -hommikud mööduvad ikka maal. Linnas ei saa ma sellist õndsust kunagi kätte. Kuigi olen linnas tihti tööl ja igal õhtul premeerin end väikese jalutuskäiguga Emajäe kallastel, siis inimrahva sees pole seda vaikust ja rahu, mida maal endasse ahmida saan. Nii igatsen ikka ja jälle maale. Oma õunapuu alla, laternate kuma sisse, maasikaid sööma ja oma kallite inimestega naerma. Igatsen sauna, kuumavat päikest oma ihul, kui muru peal lesin, magusaid pannkooke ja omatehtud fetajuustusalatit.

Ikka ja jälle unistan oma tulevikukodust. Kõndisin paar päeva tagasi Seidla vanavaralaadal ja sain aru, kui palju ma tegelikult sellele mõtlen. Kuidas ma peas tean täpselt, kuidas seal kõik olema saab. Kuidas minu kodus hakkavad olema iseloomuga asjad, st iga asjaga käivad kaasas mälestused, lood, ideed. Soetasime tulevikule mõeldes juba mõningaid esemeid - vana klaaskupliga lambi, 15 lillelist taldrikut, umbes 100 aastat vana käsitsi tehtud suure puidust kausi, küünlahoidja. Ma tean täpselt, et kord, kui ma ostetud kaussi vaatan, siis meenub see vahva müüja, kellega sai pikalt nalja visatud. Kui süütan lambi, siis tuleb meelde, kuidas me hommikul minu talus kell 5 hommikul ärkasime, oma putru süües Vikerraadiost igahommikust hümni kuulasime ja läbi Eestimaa Seidlasse sõitsime... Minu kodu saab olema koht, mis hoiab endas lugusid. Mitte üht lugu - sõitsime poodi ja ostsime kõik, mida vaja.

Alustasin ühe laua kordategemist, mis meie taluga kaasa tuli. Mees, kellelt me oma talu kunagi ostsime, oskas mööbli kohta nii palju öelda, et see oli siin juba enne teda ja andis kaasa mõned igivanad pildid. Maja on nüüd hoopis teistsugune - kaunis ait on ammu kadunud, kuid laud on kuidagi alles jäänud. Ta on küll kõvasti vihma saanud, lauaplaat on mõnest kohast kaarde läinud, kuid see on õnneks olemas. Puhastasin selle värvist ja lihvisin korralikult. Nüüd olen õnnelik. Tean, et kunagi ammu elasid siin kaks vana naist - õed. Unistan sellest, et ehk oli see laud kuangi nende inimeste jaoks väga oluline. Seal sõid nad hommikusööki ja ajasid juttu. Sellest saab tulevikus minu heade mõtete laud.

Paar huvitavat leidu Seidlast...

Mummud on moes!

Veel üks ilus lamp, mis oma kaunidusega silma jäi. Kunagi ostan enda koju ka midagi sarnast.

Eestiaegsed mängukaardid! Kui romantiline...

Langebrauni serviis. Kui nii kallis poleks olnud, oleks see ka minuga kaasa tulnud.

delirio amoroso

Praegu on aasta kõige õrnem aeg. Kuigi õppimine tahab endale kogu mu tähelepanu, siis seda on ka raske anda. Sirelite lõhn on haaranud mu kodu endasse. Isegi nüüd, kus istun oma köögilaua taga, paitab see magus lõhn mind. Aeg kaotab oma kiiruse just siin, maal olles. Eile külvasime seemneid, nüüd tuleb lihtsalt oodata, mil kurgid, oad, redised, till, naerid, kaalikad ja salatilehed ennast märgata lasevad. Tomatid kasvavad kasvuhoones juba suure mühinaga, samuti paprikad ja kurgid. Taevasse on kogunenud mõned pilved, õhus on tunda peagi algavat suve. Praegu on aasta kõige ilusam aeg.

***





Sirelid koguvad endasse suures koguses vett, nii oligi ühel hommikul üks suur oks alla maa peale kukkunud. Põõsas ei pidanud sellisele õitemerele lihtsalt vastu. Nüüd saabki murdunud oksa küljest endale kimpe käia lõikamas. Kõik toad on seda magusalt lõhna täis. Eile õhtul jätsin akna oma voodi kohal täiesti lahti. Terve öö immitses sealt jahedat õhku sisse ja uni oli nii magus. Küll on hea ikka maal elada!

***

Oleme oma maakodus jõudnud palju ära teha. Tänaseks oleme hakanud verandat korda tegema. Kuigi alguses oli plaan alustada elutoast, siis ei suuda me suve ilma verandata ette kujutada. Minule jäi kuulutuses see kohe esimesena silma, et majal on neid lausa kaks. Nüüd siis alustasimegi lõunapoolsega, sest sinna paistab päike nii soojalt igal hommikul sisse. Õnneks pole see suur töö. Alustasime põrandaga. Lauad vajasid puhastamist ja ülevärvimist. Proovime säilitada nii palju vana kui võimalik. Seega ei viska me midagi nii kergelt ära. Uued materjalid on tehislikud ja kallid, aga raha meil väga ei ole. Küll aga palju aega ning armastust oma uue kodu vastu. Põrandalaudade puhastamine võttis aega arvatust kauem, kuid lõpuks sai see valmis. Siis värvisime need uuesti üle. Nüüdseks on need juba uuesti oma koha leidnud.  

*

Ärkan hommikuses linnulauluvidinas üles. Eilne vihmasadu on ilmselt paar tundi tagasi lõppenud ja pilved on juba kaugel. Päike särab oma suures soojuses ja valgus libiseb kardinate vahelt sisse. Toas on ikka kõik samamoodi. Veel... Astun täna kiirelt üles ja ei luba endale logelemist. Lähen kööki ja teen endale tänase päeva puhul teed, sest jalad on natuke külmad ning pole und, mida kohviga eemale peletada. Külmkapis leidub veel veidi vaarikamoosi. Teen endale putru, lasen sellel pikalt haududa. Lähen toon meie uuest postkastist hommikuse lehe. Võtan pudrukausi kaasa, haaran kaenlasse lehe ja kruusi ning astun meie verandale. Hommikul on see lihtsalt kõige soojem koht. Lasen end endasse haarata uudistel ja hommikusel meeleolul. Täna tuleb jälle soe ilm.  Istun kaasa võetud taburetil.

Verandal pole veel mööblit, alles mõni päev tagasi saime põranda valmis. Nüüd olen tegelenud ühe vana lauaga, mille kunagi ammu imeväikese raha eest endale soetasime. Olen tükk aega mõelnud, mida sellega teha, kuidas värvida või kas üldse. Õnneks oleme paar aastat tagasi palju tarkust endasse kogunud ja teame päris hästi, kuidas vanale mööblile uut elu sisse puhuda. Nüüd on laud seisundis, mil ta enam ei logise. Võtsime selle juppideks ning panime taas kokku. Seda lauda ei tahakski värvida - puu oma ehtne värv teeb ta kõige kaunimaks. Eelmisel nädalal käisime ühel laadal - sealt leidsin ka perfektse laualina. Ideaalis tahaks muidugi ise lauale midagi heegeldada, kuid praegu pole selleks veel aega leidnud. Leidsin ka ühe vana kannu, sellise veidi vanaaegse väljanägemisega, tumesinise. Sinna olen nüüd terve kimbu värvilisi põllulilli korjanud. Kaks valget tooli leidsime ka. Mõlemad küll veidi isemoodi, kuid see on siin majas juba tavapäraseks muutunud, et komplekte siin väga ei leidu. Kui minu lõputud serviisihunnikud välja jätta, mida samuti vanavaraturgudelt kokku osta armastan. 

Nõudelt kanduvadki mu mõtted tänase toidukorra peale. Mulle meeldib siin majas rohkem süüa teha kui varem, enne kolimist. Leidsin kolimisajal poest ühe imehea panni, mida nüüd rõõmsalt kasutan meie punasel puuküttega pliidil. Turul müüakse juba värskeid kartuleid. Meie omi tuleb veel oodata. Teen täna midagi kerget, ilma lihata, mõtlen. Naabrid on meist kaugel, samas on nad imetoredad ja esimesed tutvused hakkavad juba samuti tekkima. Eile sain teada, et naaberkülas peaks üks mahetalu olema, mille omanikud oma kanu ja lehmi peavad. Äkki saame homme sealt läbi käia. Kõige parem oleks, kui peamise osa toidust saaksime ikka oma aiamaalt ja lähikonnas elavatelt inimestelt. 

***