Usk

Turvalisest vaatlejapositsioonist loobumine on hüpe tundmatusse. Seisundis, kus mitte miski pole kindel, on kõikjal ettearvamatust. Olen oma elu jooksul proovinud lakata olemast see väljast sissepoole vaataja. Ikka ja jälle proovin kanda end sisule lähemale. Sisse vaatamise põhjuseid on minulgi olnud mitu. Pigem tõesti vahel hirmust või uudishimust tingituna, kuid ka armastusest või tagasihoidlikkusest. Vahel tundub võimatu, et suudaksin ja oleksin võimeline selleks, et annan ära oma turvalise kõrvaltvaatleja positsiooni ning vahetan selle millegi nii ebakindla vastu, kui seda on tuumas asetseva inimese vaatepunkt. Mida enam ma selle keskuse poole liigun, kus valitsevateks jõududeks on armastus ja usaldus, seda rohkem pean ma endaga tööd tegema. Seda enam pean ma loobuma arvamusest, et pean olukorda kontrollima, pean loobuma veel ühest katsest, et elu edasi planeerida, pean olema avatud. Avatud ettearvamatustele ja olema valmis selleks, et kõike ei saa ega peagi kontrollima. Ma pole võimeline uskuma Armastusse, ilma et laseksin end saada osaks kellegi teise tingimuseta Armastusest, mis on eelarvamusteta. Mida rohkem ma seda tunnen, seda rutem saan lähemale sellele sisule, kus vahel on nii raske olla. Samas, nii hea. Nii õige.

Vaatasin täna ühele oma inimesele otsa, kes küsis mu käest: "Miks mind nii heade inimestega õnnistatud on?". Ta ei teadnud, et me küsimused kattusid. Kuidas? Ma ei tea vastust sellele küsimusele. Tean üksnes seda, et saan olla tänulik. Tänulik, et mu elu on nii... vastupandamatult ja tingimusteta imeline. Vahel on inimesed mu ümber nii uskumatult imelised, et seda on lausa uskumatu uskuda. Ometi on ju just nemad, kes lasevad mul uskuda. Annavad mulle selleks võimaluse. Uskuda isegi siis, kui on uskumatu uskuda.

Täna tundsin suurt tänutunnet. Olen alati arvanud, et sõna võim on kõigest üle, kuid täna ei suutnud nad oma tööd ära teha. Olin sõnatu. Loodan, et ehk muutus vaikus me vahel tänutundeks. Selleks suurimaks.

Uus Aeg

Ei ole ma see ega teine,

tõde aina on mõlemast pool.

Olen vaimus ja ikkagi maine.

Nii on usk minu ainus patroon.
(M. Pokinen)

Mäletan seda õhtut, kui võtsin kätte "Päikesepillaja" ja lugesin kõva häälega oma toas luuletusi. Täna kordasin endas seda aega ning leidsin juhuslikult kätte sõnad: "Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse liikuvate juhuste märklaudadesse." Juhuslikkus on olnud minu viimase aja suurim sõber.
Nüüd olen hakanud end teise pilguga vaatama. Ja olen avastanud, et tunnen südamega, kui minu kõrvale on salamisi saabunud taaskordselt inimene, kes hoolib. Hoian neid inimesi lähedal. Nii lähedal, et me kõik tunneme end tervikuna. Isegi, kui me ei näe.

Täna leidsin aknalt lepatriinu. Juba teist korda sellel aastal. Väike armsakene.

Käisin juba natuke aega tagasi Tallinnas ka. Viibisin teatris, päikesekollases ja valgust täis kodus, Tammsaare muuseumis ning F-hoones. Siiras ja vahva oli see sõit alguses toimuvatele viperustele vaatamata. Kui järgmine kord Tallinna satute, siis minge ja külastage Tammsaaret! Imeline muuseum ja kui siirad inimesed seal töötasid! Hakkangi nüüdsest koguma kirjanike muuseumidest saadavaid kruuse. Nii saavad kõik hommikukohvid ja kellaviieteed natuke rohkem ideid ja ilusaid kirjanduslikke mõtteid juurde.

Tahan uskuda muutustesse ja võimalikkusesse. Vahel võib nii mõnigi tühisus endale ajas sisu juurde kasvatada...

Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
(A. Alliksaar)