Avastasin suvel enda jaoks kellegi, kes puges mu hinge momentaalselt. Mäletan siiamaani seda õhtupoolikut. Istusin vaikselt ja hoidsin hinge kinni, sest mind oli tabanud midagi valgustavat. Sain sel hetkel uuesti teadlikuks sellest, milline võim on sõnal ja sellest suurem on see, kui inimene oskab seda võimukalt kasutada. Siiralt ja otse ilma mööndusteta. Millist julgust see nõuab, et avada end nii palju nii paljude võõraste ja tundmatute pilkude ees. Nüüdseks olen läbi lugenud selle inimese hinge ja taibanud, et kõige siiram ja puhtam ongi see, kes ei tee järeleandmisi ja räägib nii, nagu elu ON!
Tahaksin ka selliseks saada, kuid mitte päris samal moel. Esiteks pole mul seda julgust, teiseks elukogemust. Kolmandaks leian, et küll kõigele on oma aeg ja Inimene.
No comments:
Post a Comment