Saatus on iseloom

Inimese saatus on tema iseloom. Nii ütles mu ema alati, kui nägi, et minu emotsioonid hakkasid halvasti mõjuma soovidele ja elule endale. Aeg on edasi läinud ning olen avastanud hetki, kui need sõnad minu enda peast loomulikul viisil läbi voolavad. Ükskõik kas tunnen end taaskord alguses olevat või vaadates teisi minu ümber, kes oma tunnete ja võimalustega võitlusi peavad.

Proovin oma olukordi valitseda kõige ehedamate emotsioonide ja tunnetega. Iga etapp viib mind kuskile lähemale. Edasipürgimine peaks olema iga inimese soov ja sisemine tahe. Vabadus seda teha on kõige suurem õnn. Maailm on täis otsuseid. Elu on täis küsimusi. Kolm kõige olulisemat: kellega?, kuidas? ja mis eesmärgil?. Ja kuigi vahel tundub, et eluetapid ja kõik see, mis meiega juhtub, kannab endas juba eesmärki ja tegutsemisviisi ning ka mõne inimese elutee ristub või kattub meie omaga nii juhuslikult, siis tegelikult on kõige alustalaks iseloom. Miski pole nii ettearvamatu, kui võtta aega, et endasse vaadata. Vaadata oma iseloomu.

Ning mitte karta! Tunda hirmu välise ees. Kohkuda elu enda ees, kui see meile oma erinevaid külgi näitab. Mitte joosta tagasi või tõmmata hirmust tekk üle pea. Vaid olla. Astuda vastu kõigele ja näidata iseennast teistele, kes on meie lähedal, ja iseendale. Sellega tutvustame ennast. Endale. Teistele. Ja maailmale.