Tänane öö polekski nagu see päris. Ritsikad siristavad ja on nii soe. Kohe füüsiliselt tunnen, kuidas tahaksin olla mere läheduses. See lõhn, need hääled, see tuul. Tahaks päikese soojusest õhetavat liiva oma varvaste vahele ning tumedat taevast täis tähti. Lähedal asuvat metsa ja lehtede sahinat. Suve viimaseid hetki tahaks nautida just mere ääres, just sinna tahaks ma praegu. Kuid ma usun, et mõtlen veel midagi välja ja lähen ja olen kuskil seal. Kui mitte päris, siis kuidagi ikka. Kas või läbi raamatute, läbi luule.
Mu mõttelagedus on lausa häirivaks muutunud.
No comments:
Post a Comment