Sunday 13 May 2012

Kallile emale

Eile öösel koju jõudes haaras mu pilku raamat, mida ma tihti ei loe, kuid kui ma juba seda teinud olen, siis on väike pisaraläige silmas. Mitte kurbusest, vaid heldimusest ja õnnest loomulikult! See on raamat, mille kinkis mulle mu ema.



  Täna on emadepäev.

Olen täiesti veendunud, et just minul on maailma parim ema. Muidugi tean ma, et seda arvab igaüks, et temal on. See ongi emade üks suurepäraseid omadusi - olla oma laste jaoks just need kõige paremad. Aga kuidas siis teisiti saakski, kui oleme olnud kord üks inimene. Nüüd on meid füüsiliselt kaks, kuid südamed tuksuvad ikka (peaaegu) sama muusikapala. Harmooniliselt. Kuid siiski jään oma arvamuse juurde - mul on maailma parim ema! Just minu jaoks.

Kallis ema...
Nii raske on kirjutada siia kõike seda, mille eest peaksin ma Sind tänama. Ma eile tõesti proovisin, pingutasin. Välja tuli see, et suutsin ainult imepisikese osa oma mõteteraamatusse kirja panna.

Kallis ema, ma tänan sind olemasolemise eest! Tean, et ükskõik, mis ka minu eluteel ei juhtuks, siis Sina oled alati siinsamas minu kõrval. Näitamas mulle, kuhu ma edasi peaksin minema ja mida tegema. Ükskõik kui jube olukord mind ei vallutaks, siis sina oled alati minu poolt. Pakkudes mulle kas kaitsvat peavarju või julgustamas mind uuesti võitlema minema. Iga kord, kui Sa mind oma rahustava silmavaatega vaatad, ei tundu miski enam ületamatu. Sina tead! Aitäh, et oled mullegi neid teadmisi õpetanud.
Ma tänan Sind nende hetkede eest, kui ma koju tulen ning kui juba koridoris on tunda kas sinu kotlettide või pannkookide lõhna! (Eriti tore kui mõlemate!) Sa teed maailma parimaid kotlette ning õhukesemaid ülepannikooke! Ma armastan hetki, kui õhtul linnast tulles avastan, et värav on lukust lahti, kuigi päeval oleme telefonis rääkinud, et ma pole päris kindel, kas ma ikka täna koju jõuan. See on märk ootusest ja hoolivusest, mille puudumist pole ma kunagi oma elus tundnud. On hea, kui tead, et kuulud kuhugi. Ja Sinu seltskonda on lausa rõõm ja lust kuuluda!
Aitäh Sinu kirjade eest, mille oled enne tööpäevale vastu rutates jätnud köögilaule, kui Sul on liiga raske mind hommikusest unest äratada. Neid kirju loen ma alati tundega, nagu oleks just see Sinu esimene köögilauakiri. Tea, et mind panevad ikka veel naerma Sinu naljakad kommentaarid. Aitäh nende sõnade ja naeratuste eest! Aitäh, et kirjutad oma kirjade lõppu Carpe diem!  (Naudi päeva!), sest Sinu sõna kuulan ma (sel juhul) alati!
Aitäh kõikide nende kohvikutes istumiste ja pikkade jutuajamiste eest köögis või elutoas. Aitäh nende raamatute eest, mida oled mulle soovitanud. Aitäh, et oled mind pannud armastama eesti keelt, kirjandust ja minu kodumaad. Aitäh nende toredate reiside eest Eestimaa väikesaartele. Aitäh Sinu juttude eest, mis on alati nii inspireerivad! Sina oled oma nooruses hääletanud (ühe autoga!) Sõrve säärest Tartusse ning sõitnud laevaga Kihnust Ruhnu - oh, kuidas ma tahaks oma elus sama teha! Aitäh kõigi nende naerude ja naeratuste eest. Aitäh, et oled mulle valinud maailma parima ja armsama isa.
Tahaksin Sind tänada kõikide nende kallistuste eest, mida Sa oled mulle andnud. Need on alati nii siirad! Ükskõik kui kiire või rutiinne meie elu ka poleks. Aitäh, et tahad mind alati kuulata. Isegi siis, kui ma näen, et 24st tunnist päevas pole vahel Sinu jaoks küll.
Aitäh, et oled mulle andnud oskuse armastada. See on kõige tähtsam oskus üldse.
Kallis ema, ma tänan sind, et oled mulle näidanud, kuidas tärkab esimene lumikelluke ning osutanud tähelepanu esimesele saabunud kuldnokale! Oled mulle näidanud kevadet ja selle võlu!
Aitäh, et jagad minuga samu mõtteid ning julgustad mind olema nii moraalitseja kui ka boheemlane. Sest Sa oled seda ju täpselt ise ka! Tean, et võin Sulle alati kindel olla. Saan Sinuga võtta ette veel mitmeid reise kaugele välismaale ja lähedale Eestimaale. Sinuga reisides tean, et nüüd hakkab nalja saama! Olgu selleks reisiks kas või hommikune jalutuskäik koduõue peenrani ja tagasi. Aitäh, et oled andnud mulle oma huumorimeele. Aitäh, et oled mind õpetanud tegema nalja iseenda üle. Aitäh, et oled mind uskuma pannud, et kõige toredamad hetked on veel ees...
Nii tore on vaadata, kuidas Sinu sõpradest on saanud minu omad ja vastupidi. Nii ei hakka meil mitte kunagi igav. Vahel oled mulle rohkem õe kui ema eest. Oled minu esimese a-järgu sõber. Tore oli hetk, kui märkasin, et Sinu unistused on saanud minu omadeks.... Ja minu omad Sinu omadeks... Usun, et sellega oleme hakanud üldse rohkem unistama. See on ju ainult tore, eks?
Aitäh nende muinasjuttude eest jõulude, lihavõtete ja Halloweeni ajal. Jõuluvana, jänkude ja kõrvitsate ootamised olid alati nii ärevad ja sõnadega kirjeldamatud. Kuid veel rohkem tahaksin ma tänada Sind, et oled mulle need oskused pagasina kaasa andnud, kuna nüüd tean, kuidas saab teha lapsepõlve muinasjutuks! Sest kunagi pean ma need oskusesalved uuesti avama.

Kallis ema, seda kõike, mille eest tänada, on nii-nii-nii palju. Ma võikski jääda siia sellest kirjutama, kuid kõige rohkem tahaks ma Sind tänada Sinu ARMASTUSE ja SÕPRUSE eest!

AITÄH!


Meenutusi raamatust, millele postituse alguses viitasin...

Mõnikord ma sooviksin, et suudaksin su teed siluda. Teinekord soovin, et mul oleks küllalt raha, et anda sulle asju, millest oled unistanud. Vahel jälle, et mul oleks varandus, mida sulle pärandada. Tegelikult olen andnud sulle kõik, mis mu võimuses - viis erksat meelt, maailma su ümber. Võta sealt, mida soovid, lisa sellesse suurde imesse oma väike ime, ja kanna edasi armastamise andi. Sellest on küll.
 *** *** *** *** ***
Kallis tüdruk, soovin, et oskaksid näha - sipelgat rohus, lehtede langemist, voolva vee sädelust, vihmapiiskade langemist, vikerkaart, tähekeerist öises linnataevas. Soovin, et oskaksid kuulata - salaallikate üminat, varahommikust rästast, lehelindu hekis, tänavamüra suvelehis puude taga, ankruketi langemise laulu, jutukõmina sumbumist, kui eesriie tõuseb. Esimesi kellukesi, puhtaid linu, röstituid pähkleid. Siidi ja päikesesooja kivi puudutust. Kassi pehmust. Tuttavate, armastavate käte hellitust. Värske leiva, puhta vee, margiveini, värske kartuli maitset. Kallis tütar - soovin sulle elu. 
*** *** *** *** *** 
Tänu sinule märkasin just siis, kui arvasin oma ema-aastad möödas olevat, et meie parimad päevad on alles ees.


Armastan.   






Saturday 5 May 2012

Kevade hommik ja taimede vägi

 Jõudsin täna pärast oma pikka ja väsitavat rännakut taas koju. Avastasin taaskord, et olen oma murelikud mõtted jätnud linna ja pakkinud kaasa üksnes oma hingerahu ja vaimusoojuse. Kodus on alati õige ja lihtne olla. Ma olen siit saanud kõige selle, mida kalliks pean. Päike paistis soojalt tuppa ja aias ringi kõndida oli vabastav. Kõik on nii hommikuselt värske ja ergas.

 Õues ringi kõndides ei saanud ma ükskõikselt mööduda karulaugust ja äsja mulla seest tärganud naadist ning võililledest. Pidin neid natuke noppima ja valmistama taaskordse vastupandamatult maistva kevadsalati. Inimese organism on tark, sest ta teab, mida soovib.
Lihtne retsept:

peotäis võilillelehti
peotäis karulaugulehti
peotäis naati
peotäis nurmenukulehti ja -õisi
(võiks veel lisada nõgeselehti, värsket orasheina ja murulauku)

Kaste:
veidike suhkrut (parem oleks mesi)
sidrunimahla
natuke pipart
oliiviõli

Tulemus oli suurepärane nagu alati. Sõin salatit ja kõndisin mööda aeda ringi. Ootan juba põnevusega, kuna saan korjata oma esimesed saialilleõied, et neid kuuma teevette lisada. Meenus eelmine suvi, kui õhtuvalguses sai piparmündilehti vihkudesse pandud ning raudrohtu samamoodi. Minu tuba oli minu isiklik väike muinasjutumaailm, kui nad sinna kõik kuivama said pandud. Ja milline rahulik uni nende värskete lõhnade sees alati mulle osaks sai! Korraga taipasin taaskordselt, et olen maailma kõige õnnelikum inimene, et saan olla selliste inimestega sellises maailmas. Mida päev edasi, seda rahulolevamaks ma muutun.

 Ootan juba hetke, kui saan minna ja korjata nurmenukuõisi tee jaoks. Need on maitsed, mis jäävad mulle igavesti meenutama neid lõputuid kohvikus istumisi Karlovas Anna Edasi kohvikus. Seal joon alati just nurmenukuteed. See on paradiis!
 Inimese keha vajab ilusaid tundeid ja vahel lihtsalt esmapilgul nii labast ja mõttetut asja, kui see on istumine niisama ja mitte millegi tegemine. Sest vahel on just seda vaja ongi. Ja saame aru, et võib-olla polegi see nii mõttetu kui esmapilgul tundus.
Õhtul sattus mulle inspireerituna tänasest kätte Mercedes Merimaa raamat "Minu tee taimede väeni". Taimedel on kohutavalt palju häid omadusi, kuid kõige olulisem on see, et nad kannavad endas maa väge ja jõudu. Ning kui nendega koos olla, siis oleme ühtäkki lähemale saanud nii iseendale kui taimedele ja oma kodumaa pinnale. Eestimaale.
Taimed on meid üles otsinud ja meile nii lähedale tulnud, et me neid märkaksime. Tehkem siis seda! Nüüd kui loodus on just ärganud ja teinud oma esimesed hommikuringutused, et vaadata vastu uuele päevale.

"Meile on võõras mõte, et nädalavahetusel maal veetes võiks valmistada hõrke roogi läänekollakast, kõrvenõgesest, võilillest ja naadist. Head toitu loodetakse maitsta ikka peenes restoranis. Mina saadaksin inimesed pigem looduse restorani. 
Eestis kasvab palju taimi. Nad on kõigile kättesaadavad, nende juurde minekuks pole vaja palju aega.
Mugav, tarbijalik eluviis on kasvatanud inimesed ootama, et taimed toodaks koju kätte või veel hullem - et ka toit oleks valmis tehtud.
Metsikuid taimi aga ei saa poest osta. Kõige väekamate juurde tuleb meil endal tee leida" 

"Kui jõuaksime tundemaailmas nii filigraansele tasemele, nagu oleme jõudnud mõttemaailmas, nanotehnoloogias, kvantfüüsikas, poleks mingit takistust, et ühe inimese tunne võiks muutuda teise inimese tunde ravivahendiks. Ühe inimese tunne võib muutuda tabletiks, vaktsiiniks või kirurginoaks, et aidata teist inimest tema tervisehädade puhul. 
Tunnet peab kogema, seda ei saa noaga lõigata. Kui hing on haige, siis kust lõigata? Tundemaailm ongi väljaline mõiste. 
Inimkond püüab praegu orienteeruda tundemaailmas, õppida uusi reegleid. Kuidas õppida õnnelikult elama? Kuidas tunda õnne, rõõmu naudingut? Kuidas mõista valu, kurbust ja kahetsust?
Kuidas omastada olemasolevast toidust, veest ja õhust neid aineid, mida just mina vajan?
Kuidas kasutada eelisõigust, mille Jumal on meile kõigile andnud: armastada ja olla armastatud?"
(M. Merimaa "Minu tee taimede väeni")

Õppisin täna väga palju. Seda, et peab märkama, olema ja tajuma. Seda et tuleb olla tugev ja kasvatama iseloomu. Tõdesin taas, et olen oma inimeste keskel väga õnnelik. Kodus on kõige parem ning olen täis rahu.

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...