Nii tihti loobume kasutamast oma mälu. Me lihtsalt ei taha
meenutada. Korraga taipame, et ainuke asi, mis meil on, ongi mälu. Kasutagem
seda, mis meil on.
Mingid teed viivad mind taas kirjutama. Paar päeva tagasi
käisin poes, et osta natuke eluks vajaminevat ning kui ma kassa järjekorras
seisin, ootasid minu ees ema koos oma väikese tütrega. Imearmas
tüdruk ütles kõva ja selge häälega: „Ema, kui mina vanaks saan, siis ostan
ma kogu oma raha eest ainult kommi!“. See pani mind alguses muigama, sest laste
fantaasia on ehe ja aus. Siis kujutasin ette, milline see väike inimene on
siis, kui ta on minuvanune või enamgi veel. Mida ta siis oma raha eest ostab? Riideid, raamatuid või käib oma raha eest peamiselt kinodes või
teatrites? Ei tea, aga ikkagi anname lubadusi. Isegi siis, kui oleme
vanemad. Ütleme selliseid asju, mille tõeksaamisest me midagi tegelikult arvata ei oska, vahel ei tahagi. Aga arvame siiski ja ütleme niisamuti. See on armas. Samas
tuleb sõnadega ettevaatlik olla, sest me ei tea mitte kunagi, kui see
võib lüüa elu teistpidi ringe tegema. Sõnal on jõud ja vaimul on võim. Nii me siis
edasi kõndisimegi. Kommipakiga rõõmus tüdruk ja mõttessevajunud mina.
No comments:
Post a Comment