Sunday 11 January 2015

Kumalasepäev




Astun vaikselt kividel. Mõtlen oma unistuste üle, mis minu hinges on ja tunnen rõõmu sellest, et need tasapisi täituvad. Kaugemalt hakkab paistma suur ja kõrge puu, mis on kodujõudmise esimene märk. Täna on minu ülejäänud elu esimene päev, mõtlen. Väljas on kevadet tunda, sest lumi on sulamas. Kuulen jälle neid veepiisku, mis läbi lume allapoole vajuvad. Talv kandub oma raskusega mulla tumedasse koopasse, et sealt varsti jälle tärgata. Olen täna üllatavalt rahulik. Kuigi võib-olla ma isegi ei ootaks endast sellist vaikust, siis täna see on minu sees. Luban endale ausat olemist.

european charm: now this is an impressive path to stroll on ; ) Spring in the Alps, Südtirol, AustriaOlen suur unistaja, paratamatult. Minu kõrval on inimesed, kes minuga koos unistavad. Kes räägivad oma unistustest, kuni korraga avastame, et need on meie kollektiivsed unistused, need on kasvanud üheks. Tean, et ma ajas ei muutu, küll aga kasvatan ennast iga päevaga juurde. Olen nagu see puu seal koduväravas ja kui sügavalt vaadata, siis on minu minevikku jäänud aastad need, mis mind loovad.

Mõtlen täna oma välismaal oldud ajale. Igatsen Austriasse tagasi, väga. Õnneks on mulle sinna jäänud inimesed, kellega ikka ja jälle suhtlen. Kelle juurde on hea tagasi minna ja kes on jäänud, kauget vahemaad arvestamata. Kes mõtlevad mu peale ja on minu kõrval, isegi kui nad seda päriselt ei ole.

Täna võtsin kätte oma ema kingitud raamatu, mille sain enne Austriasse sõitmist. Tundsin, et need mõtted tõid mind tagasi koju mu mõtterännakutelt.

AEG

Vahel, kui istun silmad vidukil,
märkan silmanurgast, et hoian pihus kääre,
mis hakivad aega värvilisteks paberiribadeks.
"Aeg on ribadeks lõigatud olemine," ütlen siis.

Vahel, kui silmad sulen,
tean, et teine pool minust
kleebib värvilisi paberiribasid puudeks ja
järvedeks ja päikesekollasteks kodudeks. Ja siis
ei ütle ma midagi. 

(Mathura)

Saturday 10 January 2015

Lihtsatest asjadest


Ülikoolis on alates septembrist olnud täiesti teistsugune rütm. Tunnen end üle pika aja jälle täiskohaga õppurina. Naudin seda aega, sest tean, et varsti enam nii ei saa. Olen kindel, et kunagi hakkan seda aega väga taga igatsema, kuid seniks olen hetkes. Unistan ilusast tulevikust ja mõtlen kaunitele olnud aegadele. Sest ainult nii saan elada kõige ilusamas olevikus.

Koolides käimises ja lastega koosolemises on oma võlu. Võib-olla keeruliste õpingute, võib-olla koolimajades viibimise pärast, on ärganud minus suur lapsemeelsus. Vahel tugevamalt, vahel nõrgemalt, kuid siiski, ta elab seal kuskil. Lugesin detsembris, kui ülikoolis ja mujal olid rasked ajad keeruliste akadeemiliste kirjutiste kõrval Astrid Lindgreni raamatuid. Küpsetasin oma kallite väikeste sõpradega piparkooke ja vaatasin läbi kõik kodus leiduvad multifilmid. Tundsin rõõmu Ilon Wiklandi joonistustest... Lapsepõlv on lihtsalt imeline. Minu väikeseid (ja natuke suuremaidki soove) võtsid kuulda mu kallid päkapikud ja nii leidsin jõuluhommikul kuuse alt päris mitmeid kaua peas kiikunud soove...
Woolish teeb kõige imelisemaid kootuid esemeid. Ei osanud seda soovidagi, kuid juba oli ta minu. Helehallide mustritega ja imelise maavillase lõhnaga pleed...


Kohe kui seda raamatut poes nägin, teadsin, et selle võiksin ma kunagi saada. Nende õigete illustatsioonidega "Karupoeg Puhh". Keegi imeline inimene otsustas, et need võiks ka nüüd värvilised olla ja ilusate, valgete kaante vahel. On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall! 



Veel sain endale filmi ja CD "Suur maalritöö". Nii lihtne lugu, aga nii palju rõõmu. Olen seda tänaseks päevaks juba mitu-mitu korda läbi vaadanud ja kuulanud, aga ikka ei saa küll.

Ja raamat, mis mind tõeliselt positiivselt üllatanud on - Tove Janssoni elulooraamat. Selle autor, Tuula Karjalainen on ära teinud vapustava töö ja pannud kokku kõige imelisema loo ühest vapustavast inimesest.

Usute nüüd, et minus on lapsemeelsust? 


Friday 9 January 2015

Aastast aastasse.



Blogisse kirjutamine on jäänud täielikku unarusse. Valetaksin, kui ütleksin, et põhjuseks on ajapuudus. Ei, aega on mul võrreldes varasemaga päris palju olnud. Jõuluaeg kulus mu hingele sajaprotsendiliselt ära. Sain natuke puhata, vaimselt. Jõulud olid see aasta teistmoodi, kuid mul on hea meel, et sain lihtsalt olla. Esimesel jõulupühal ärkasin üles ja vaatasin, kuidas väljas sadas paksu lund. Meil on akna all suur linnumaja, kus käis juba vilgas töö. Kõik teised veel magasid, mina võtsin oma teetassi ja jäin laua taha istuma. Sellel hetkel võtsin aasta 2014 enda jaoks kokku. Lõputult seiklusrohke oli ta. 

Eelmine aasta lubasin endale, et reisin rohkem. Käisin esimest korda ära Stockholmis – armusin sellesse linna. Seiklesime Riia linnas ühel hilistalve sombusel päeval. Sõitsin läbi tuhandeid kilomeetreid Eestis, nautisin sooje rabajärvi ja kasteseid hommikuid, Tartuffi soojas Tartus ja päikeseloojanguid oma koduaias, Pärnu kohvikuid ja õhtust järvevett. Sain 2014. aastal kätte oma esimese kõrghariduse ja astusin sammu, et saada varsti kätte järgmine. Olen praegu õiges kohas, kuigi süda sees karjub halvematel aegadel mulle vastu. Aga kui silmad ja südame lahti teen, siis saan aru, et see on minu koht. Aastas 2014 oli palju muusikat ja tantsu. Väga palju naeru ja uusi inimesi, vanad tutvused kasvatasid väärtus ja tõde juurde. Aasta lõpp tõi muret ka, aga sain aru, et koos tuleb vastu astuda. Elu on selline. 

Paar kuud juba täidan üht märkmikku. Kirjutan ennast ajalukku. Vastan iga päev ühele küsimusele. Viis aastat järjest. Igal õhtul avan raamatu ja otsa vaatab küsimus, mis just vajabki mu selja taha jäänud päeva. See on üks huvitav märkmik, ta on minu oma. 


Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...