Sunday 24 August 2014

Armastusväärne paik

Olen sellest raskest suvest läbi sumanud. Tunnetan teadlikult sügise saabuvaid märke - punakad lehed, allapotsatavad õunad, tihedad vihmasajud, sumedam päikesevalgus, igatsus küünalde, kudumise ja raamatute järele, soov õppida midagi uut... Täna tegime esimest korda üle pika aja tule pliidi alla. Kuulasin, kuidas suvepäikeses kuivanud puuhalud tule käes prõksusid. Olin õnnelik, et tundsin taaskord seda puusoojust. Nii kui külm tuleb, kasvab minu igatsus toaelu järele mitmekordseks. Suvel on ikka nii, et võid hommikul varavalges välja minna ja tuppa jõuad alles siis, kui pimedaks hakkab minema. Sügisel on õues käimine veidi lühem protsess. Vähemalt minu jaoks. Sest toas saab kaminatuld vaadata, küünlad süüdata, grammofoni kuulata ja kõike suvel hinge ja vaevaga kasvatatut tõelise naudinguga degusteerida. Potti või pannile asetada või purki panna, et ka talvel oleks, mida võtta või oma kallitele kinkida.

Eile otsustasime emaga teha pihlakamoosi. Olen meie pihlakale, mis kodu peavärava juures iga aasta minu sünnipäeva paiku punetama hakkab, alati tänulik olnud. Mäletan, kui lapsepõlves sain teada, et iga õige talu värava juures peab olema pihlakas - armastuse puu. Siis teadsin kohe, et ka minu tulevases kodus peab olema palju pihlakaid. Mida rohkem, seda uhkem. Ma pole seda lubadust endale unustanud. Pihlakas on äärmiselt ilus, majesteetlik ja auväärne puu. Pealegi on tema marjad tervislikud ja dekoratiivsed. Pihlakamarju saab näiteks kuivatada, purki panna, teed teha või kaunistuselementidena kasutada. Oleme palju mõelnud, et armastuse punastest marjadest võiks moosi teha, kuid iga kord oleme hiljaks jäänud. Pihlakamarjadel on nimelt omadus üleöö kaduda. Esimene öökülm muudab muidu hapud ja küllaltki mõrkjad marjad magusaks, kuid seda ei tea üksnes meie, vaid ka kohalikud sulelised, kes kogu puu ühe õhtuga punastest marjadest tühjaks nokivad. Seega ongi targem marjad enne ära korjata (vähemalt osaliselt, et ikka lindudele ka midagi jääks) ja korraks sügavkülma panna - pihlamari muutub kohe palju paremaks.
Pihlakamoosi tegi juba minu vanavanaema, kuid mu vanaema, ema või mina ei suuda enam nii head moosi neist valmistada. Ainult jutud levivad, kui hea see oli olnud. Aga nende pereretseptidega on ikka nii, et tuleb teha tunde järgi. Ega seal suurt keerulist midagi olegi. Marjad puhastada, potti, vesi peale ja seejärel kaua keeta. Kuumas vees hakkab marja aroom oma tõelist palet näitama ja täidab köögi mõnusa lõhnaga. Ja siis suhkur - tundub, et selle moosi peaaegu et samaväärne koostisosa kui marjad ise. Seda tuleb palju panna, sest marjad on ikkagi hapud ja kibedad. Aga valmis moos on maailma parim köharavim ning tõeline hõrgutis!
Täna panin purkidele sildid külge. Sain 10 kaunist purgikest - nii seest kui väljast täis armastust!



Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...