Wednesday 26 June 2013

Aeg on lahkuda

Elu on lihtsam, kui näib, tundub vahel.
Tänane homikune tõusmine oli käsk. Äratuskella, minu enda, kooli ja maailma poolt. Tundsin veidrat emotsiooni, mida viimati tundsin kunagi väga ammu, hoopis kuskil mujal. Hommikune ärkav linn on natuke ettevaatlik. Natuke ennast otsiv. Hommikutee peal kasvavaid moone katsid veel kastepiiskade heledad pärlid. Elu on rahulik. Minu tänane päev lõppes juba hommikul. Siis, kui linn alustas oma hilishommikut. Tõusis ja hakkas tööle. Minu töö oli juba selja taga ja vaatasin. Kõndisin. Tundsin paari pisarat, mis taevast alla kukkus. Ja siis tuli päike. Sest elu on lihtsam, kui näib.

Ja vahel on valus ja raske ka. Siis, kui tuleb hüvasti jätta. Ja kui tunned, kuidas lubatud taaskohtumine jääb ilmselt kuskile liiga kaugesse tulevikku. Kui seda tunnevad mõlemad. Siis toimub lahkuminek. Vaatad veel tagasi. Tunned naeratust, tunned kurvastust. Tunned, et mingi uks on sulgunud. Tunned, et aeg on lahkuda. 


Tuesday 18 June 2013

Kus sa

Where you invest your love, you invest your life. 


 

Sunday 16 June 2013

Kuldsed inimesed

Vahel peab olema. Kaua, vaikselt, kuulates. Proovida mõista ja mitte olla kohtumõistjaks. Aeg annab  arukust, armu, armastust. Aeg annab. Mõistmist.

Mul on kuldsed inimesed. Minu kallid, kes muudavad mu elu alati elamisvärseks. Muudavad mu elu just selliseks, nagu üks elu peab olema. Kaunis. Vahel ei olegi sõnu. Vaikimine ütleb kõik. 

Täna nägin jälle unes SEDA päeva. See päev saab olema nii eriline, nii värskendav. 

KORD SAAN

Pika maantee lõppu jääb väike maine ilm, 
mille kohal tippu ei näe mu silm,
kuid mu väike elu siin on ainuke - 
siin on kõik mu valu ja mu viimne vainuke. 

Nii ma siis olen, kuis saan.
Taevas ka minu üle on ta. 
Nii ma siis usun, et saan kord
taeva tippu näha ma. 

Kui suureks saan, siis enam ma tugev olema ei pea.
Ei pea olema ma kenam, vaid lihtsalt iseenda vastu hea,
sest mu süda tahab sooja, sees kui tuksub ta,
ma palun Sinult, looja, mind ikka uskuda. 

Nii ma siis olen kuis saan.
Taevas ka minu üle on ta. 
Nii ma siis usun, et saan kord
taeva tippu näha ma. 

Ja kui kõik see ilma ilu on korraga mu sees,
ma ise paljajalu seisan armastuse ees. 

(M. Pokinen)


Friday 14 June 2013

Rõdul


Rõdul. Sinine taevas mu kohal. Muusika mu südamele. Laul taevast ja maailmast. Unistused viivad mind mujale. Usun ja tean, et tänaseks on lõppenud minu olemine siin. Süda on juba mujal. Kui silmad kinni panna, siis tunnen. Kõike, mis peaks olema. Värvid, lõhnad, muru jalgade all, mitte rõdu natuke samblasse kasvanud kivid. Inimesed. Minu soe olemine. Minu Eestimaa.
Õhus on hääli. Iga natukese aja tagant lendavad minust üle lennukid. Mõtlen, et võiks ju lehvitada. Kõik need lennud lähevad minu kodu suunas. Seal tahaks minagi olla. Mäletan, kuidas lapsena oli ettekujutus lennukist nii suur, et uskusin lennukiks oleva kogu valge triibu, mis suitsust tekkis. Mäletan, milline pettumus see oli, kui korraga taipasin, et ainult see väike täpp, mis udupaela edasi kannab, on lennuk. Nüüd tean, mis tunne on olla kaugel. Mis tunne on olla õhus selle valge täpi sees. Kanda edasi neid valgeid linte, mis taevasse mustreid loovad. Üleval seal on alati päike. Kõik on nii väike ja korraga nii suur.
Lennujaamad on kaunid kohad. Kui tahta näha inimesi ja emotsioone, siis tuleb minna lennujaama. Ootusärevuses inimesed. Lehvitused, naeratused, kallistused, suudlused, käepigistused, põsemusid, pisarad, sülle võtmised. Elu on intensiivne. Tean, et minu järgmine kord seal saab olema raske ja kergendus korraga. Erinevaid emotsioone elada ongi kõige raskem vist. Aga ma jään ootele... Ma olen valmis.

Monday 10 June 2013

Elu sinine taevas


Olen alati imestanud, kui mõjutatav ma olen. Inimestest, kohtadest, mälestustest. Liikumistest nende vahel. Suunavõtust, lahtilaskmisest, kinnihaaramisest. Nüüd on see aeg taaskord varsti käes. Nii tuntavalt lähedal on minu tagasikolimine. Astun tagasi sinna, mis mind juba ammu ootab. Mida ma pole kunagi unustanud, kuigi ta pole olnud minu ümber juba ammu. Eile vaatasin oma mälestusi. Postkaardid, saatmata kirjad, piletid, ümbrikud, kaardid ja laulud, lehed, sedelid. Tunnetasin, kuidas elu hakkab end jälle kokku tõmbama. Et siis kord taas avaneda ja mulle end näidata. Uuest küljest.

Olen ikka veel arvamusel, et inimesel tuleb eemal olla. Jätan osa endast siia kindlasti maha. Hüvastijätt poolega endast saabki olema kõige keerulisem ehk. Tunnetan endas juba seda hommikut, päeva, kui võtan oma uue mina, asjad, raske kohvri ja sammun teele. Olen viimast korda päris osa sellest siin.

Eile jalutasin ringi ja vaatasin elu. Hakkan igatsema neid võõraid inimesi, kes mind hommikul tänaval tervitavad. Musta kassi, kes end vahel näitab ja kellega saab õhtupimeduses mängida. Neid kiireid metroosid ja punaseid tramme, mis nii armsalt ringi vuravad. Jään igatsema neid kõrgustesse tunglevaid maju, mis on ilusalt kaunistatud ja kannavad endas ajalugu. Neid ümbernurgakohvikuid, mis lausa vägisi enda poole tõmbavad. Hommikuste saiakeste värsket hõngu. Jään igatsema seda tuult, mis Viinis on ja mis alati natuke ergutab ja liigutab. Jään igatsema Viini metsasid oma salapäraste roheliste puuvõrkudega, mis mind endasse haaravad. Jään igatsema neid inimesi, kes on nii mitmes mõttes rikastavad, inspireerivad, mitmekülgsed. Olen armastama hakanud vabu pühapäevi, kus mitte ükski inimene ei rutta ostukeskusesse, vaid loomaaeda ja kohvikusse. Jään igatsema neid veeklaase, mida kohvi kõrvale alati pakutakse. Seda jäätisekohvikut kodu kõrval. Tasuta ajalehti igal hommikul, naeratavat lehemüüjat kodupeatuses. Jään igatsema neid ilusaid taevasse trügivaid kirikutorne ja lõputuid muuseume, kalleid kontserdisaale ja inspireerivaid tänavamuusikuid. Jään igatsema Doonaud ja saart selle keskel. Jään igatsema seda varahommikust linna ärkamist, milles on alati natuke ärevust, natuke salapära. Jään igatsema seda vaadet, mis tekib, kui natuke kodu juures üles kõndida ja kui terve linn on korraga silmade ees. Hakkan igatsema neid koeri, kes nii vabalt mööda tänavaid kõnnivad. Neid kotte, kust võib aususe pärast võtta ajalehe ja kasti panna piisavalt raha. Jään igatsema neid veinilokaale, kus saab istuda ja kuulata jutukõminat. Neid hiiglaslikke aedu, kus võib lõputult kõndida. Neid hobusekaarikuid tänavatel. Roosiparke ja häält, mis teatab ühistranspordis, kuhu ümber saab istuda. Jään igatsema ülikoolilinnakut ja peahoone majesteetlikku välimust. Linnas tekkinud õhtuse õhu jahedat hingust ja Billa toidupoodi. Hommikust trammile ruttamist ja sellele järgnevat sõitu lõbi linna ülikoolini. Neid putkasid, kust saab pitsat ja kebabit osta. Jään igatsema Viini ja tema ilu igas mõttes. Austriat samamoodi. Tema väikeseid külakesi ja lõputuid mägesid. Tunnet, kui vaatad pilvedele ja lennukitele ülevalt alla. Kiireid ronge mägederägastikus ja lõputuid teid. Maasikamüüjaid teede ääres ja voolavate jõgede sinavat värvi. Lumiseid mäetippe ja mägimajasid...

Kuigi on nii palju, mis siin südame kiiremini tuksuma paneb, siis on ometi vajadus astuda koju. Kodus on kõik palju väiksem, elu on kuidagi rohkem varjus, natuke peidetud kujul ei anna ta end kohe kätte. Laseb enda järele otsida ja end kutsuda. Aga kui ta tuleb, siis on ta ehe. Ilus ja aus. Täpselt see, mis minu sisse ära mahub.

Eestimaa. Igatsen koduaeda ja muru peal kõndimist. Kodutoidu ja aiamööblit. Igatsen oma koera ja kassi ja nende omavahelist nägelemist. Igatsen tiiki oma koduaias. Vastupandamatu soov oleks muru niita ja kõndida oma pargis. Tahan noppida oma aiast esimese vaarika. Olla kasvuhoones ja kiikuda kodukiiges. Igatsen päikesloojanguid ja -tõuse. Igatsen oma suvetuba. Tahan kuulda tänavatel jälle oma emakeelt. Tunda Tartu majade väiksust ja soojust. Igatsen oma väikeseid kohvikuid, Karlova natuke väsinud olemist ja Supilinna hipilikkust. Igatsen raekojakellade vaikset üminat ja saksofonimängijat öises linnas. Igatsen Eestimaa looklevaid teid ja soojade rabaveede pehmet paitust. Väikeste külakeste sooja hingamist ja tavalisi kõige lihtsamast lihtsamaid kirikuid. Igatsen tunnet, et igale poole saab kõndida jala. Igsatsen inimeste hommikust voorimist ülikooli poole. Küünlaid õhtuses meeleolus. Igatsen Eestimaa väikesaari, praami peal istumist, ranna helki ja Emajõe voolamist. Igatsen lühikesi vahemaid ja seda vana bussi, mis mind koju viis. Igatsen oma tuba, oma asju, raamatuid. Igatsen eestikeelseid loenguid, oma õppejõude. Igatsen neid tähti, mis Eestimaalt vaadates ikkagi eredamad tunduvad. Igatsen Anna Edasi kohvikut. Tunnet, et alati võib kedagi tuttavat kohata, kas või juhuslikult. Igatsen teadmist, et kõik kõige paremad sõbrad on ainult telefonikõne kaugusel, et nendega kohtuda. Igatsen neid sumedaid augustiõhtuid. Tartu turgu. Peipsiäärseid külasid, kodumaa natuke aeglaseid ja väsinud ronge. Igatsen oma rattaga sõita lähima järveni ja tagasi. Igatsen oma lilli ja puid. Kõige rohkem tunnen puudust oma inimestest - perest ja sõpradest, kes mind juba ootavad. Tahaks neid kõiki korraga näha ja kallistada. Mitu korda olen unes näinud, kuidas neid juba kõiki näen, sest olen tagasi. Igatsen oma perekonnaringis veedetud sünnipäevi ja jõule. Igatsen rohkem Eestit kui midagi muud. Aga nii peabki, sest selleks ma siia tulingi. Et igatseda.

Igatsus on ilus tunne. Kui see kord lahti lasta.
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...