Tüdruk ja mina

Nii tihti loobume kasutamast oma mälu. Me lihtsalt ei taha meenutada. Korraga taipame, et ainuke asi, mis meil on, ongi mälu. Kasutagem seda, mis meil on.

Mingid teed viivad mind taas kirjutama. Paar päeva tagasi käisin poes, et osta natuke eluks vajaminevat ning kui ma kassa järjekorras seisin, ootasid minu ees ema koos oma väikese tütrega. Imearmas tüdruk ütles kõva ja selge häälega: „Ema, kui mina vanaks saan, siis ostan ma kogu oma raha eest ainult kommi!“. See pani mind alguses muigama, sest laste fantaasia on ehe ja aus. Siis kujutasin ette, milline see väike inimene on siis, kui ta on minuvanune või enamgi veel. Mida ta siis oma raha eest ostab? Riideid, raamatuid või käib oma raha eest peamiselt kinodes või teatrites? Ei tea, aga ikkagi anname lubadusi. Isegi siis, kui oleme vanemad. Ütleme selliseid asju, mille tõeksaamisest me midagi tegelikult arvata ei oska, vahel ei tahagi. Aga arvame siiski ja ütleme niisamuti. See on armas. Samas tuleb sõnadega ettevaatlik olla, sest me ei tea mitte kunagi, kui see võib lüüa elu teistpidi ringe tegema. Sõnal on jõud ja vaimul on võim. Nii me siis edasi kõndisimegi. Kommipakiga rõõmus tüdruk ja mõttessevajunud mina.

Õnne olemus.

Olen taaskord kodus, sest käes on nädalavahetus. See aeg, kus üks nädal end teise vastu vahetab, on kuidagi mõnusalt voolav. Esmaspäev tähendab seda, et tuleb teha tähelepanu! start! ja alustada uuel jooksurajal. Ükski uus vahetus ei luba endale rutiini. See muudab elu põnevaks, kuigi intensiivne ja tihe on see niikuinii. Samas ei nurise ma sugugi, sest nii on palju, mis ei lase end oodata. Sellise tempo juures ma muidugi 30ni ei venita, kuid seda soovi mul polegi. Küll tuleb ka aeg, kus saab aja maha võtta ja vaikselt istudes meenutada häid nooruspõlveaegu, kus sai kõike tehtud. Ja selle kõige all ei mõtle ma sugugi tavalises mõttes noorte vallatusi, vaid seda tarkuse kogumise ja kõige paremas mõttes seiklemise aega. Kuidas see nüüd oligi? Õnn on see, kui oskus kohtub võimalustega, kuid eeldusega, et oskus on enne olemas. Ja nüüd olengi ma oma oskuste omandamise staadiumis, sest kui võimalused tulevad ja nad kohtuvad minu õpituga, siis saangi ma õnne oma käte vahele võtta ja rõõmsalt edasi tõtata. Olen õnnelik, sest saan teha, mis mulle meeldib.
Ja isegi kui ma vahel tunnen, et elus on asju, mida ma rõõmuga ei tee, siis proovin ma leida endas võimaluse, et nendest end vabaks öelda. Sest ainult nii saan ma kindel olla, et ma olen õnnelik. Ja mis muud see elu ongi, kui üks suur õnn. Peab ju nii olema, mis muud see olla saakski.
Mõtlen üha enam, kui õnnelik ma olen. Mul on suurepärane perekond, head sõbrad, imeline eriala, naerune töö, vabastav trenn ja inspireeriv praktikakoht. Tutvun iga päev toredate inimeste ja uute võimalustega. Ja selle kõige kõrval proovin ma olla aus. Aus eelkõige iseenda suhtes, sest sellisel juhul olen ma aus ka oma lähedaste suhtes. Proovin armastada iseend, sest siis armastan ka teisi. Teen seda, mis teeb mind õnnelikuks, sest kuigi ebaõnn kimbutab meid vahel kõiki, siis suurema osa sellest saan ise tagasi tõrjuda. Täiesti ise, sellisena nagu ma olen.

Seitse spektrivärvi

Juba paar päeva tagasi olen elanud muusikaelamuse lummuses. Kohalikus kirikus oli heategevuslik kontsert. Jätsin rutiinse elu selja taha ja suundusin keset nädalat koju, et nautida kiriku kirgastavas õhus vapustavat muusikat. Ma usun iga kord sellistel hetkedel natuke rohkem, et maailm ongi muusika ja armastus. Need kaks panevad mind tundma ja tunnetama õigel viisil. See ongi oluline.

Tõnis Mägi muusika paneb mind rohkem elu leidma ja avastama. Iseennast. Istusin esireas ja lasin endast seda kõike läbi. Vahel tuli pisar, vahel naeratus. Emotsioonid lasid mu end unustada iseendasse.

Tulid meelde kord loetud Tõnis Mägi soovitussõnad.

Kuldkalake ütles ka, et täidab kolm soovi. Minu omad on need. Esimene. Saage omavahel tihemini kokku. Mitte ainult matustel. Ärge ütelge, et pole aega. Aeg võib mõnikord olla ajatu. Teine. Ütelge oma sõpradele ja kallitele inimestele, et armastate neid. Enne kui hilja. Kolmas. Avage oma meel. Sest meel on justkui langevari. Ta töötab kõige paremini siis, kui ta on avatud. Selle viimase mõtte olen laenanud dalai-laamalt.

Adonai.
7 sulada võib üheks.

Vikerkaar on igaühes meist.

Teineteist

Adonai.

Hoidkem nagu spektririba,

mis võib ainsa sekundiga

kustuda.

Little things

Unistaja

Minu nädalavahetuse unistavad pisidetailid

Ma olen lootusetu unistaja. Täpselt samamoodi olen ma lootusetu romantik. Need vist kuuluvad kokku.

Minu elus on nii palju elusat. See peidab end elu pisidetailides. Äsja ahjust tulnud õuna-banaanistruudel või vorstipirukad, soe jalgu krõbistav jalavann pärast jahedat jalutuskäiku, villased sokid, nurruv kass, Norah Jonesi muusika, vihmakrabin, tolmukübemed õhus, taskusse peidetud komm, ilus sõna, meega tee, õidepuhkenud lill, ilusad pildid, ema tehtud kapsarullid, jalutuskäik metsani ja tagasi... Seda on nii palju. Ja kui neid märgata oma väiksuses, ärkavad nad ellu ja panevad ka minu elama. Täiesti eriliselt.
 
Minu maa

Olen elanud alati elu, kus mitte midagi pole tulnud sõrmenipsu saatel. Mäletan aegu, kus vanemate sissetulek polnud mainimist väärt. Sellele vaatamata oli minu elu lapsepõlves kui üks suur muinasjutumaa. Kasvasin üles päris nukkudega, imevidinad nagu Tamagotchi või Furbi jäid minu jaoks müsteeriumiks. Kõigil olid, aga mina ei osanud nendega midagi peale hakata. Isegi Barbie tuli minu ellu palju, palju hiljem ning seda juba pigem selleks, et oma õmblemisoskust arendada. Olin üldse natuke vastuvoolu ujuja. Võiks arvata, et olen seda praegugi.

Väita, et minu lapsepõlv oli õnnetu, oleks üks suur vale. Minu elu oli täis kujutlusvõimet. Minu ülesandeks jäi endale silme ette manada pilt, kuidas päkapikud üle mu toa kõnnivad, kui ma magan; kuidas jõluvana saaniga üle taevakaare sõidab; kuidas kõrvits Halloweeni ajal mind meeles peab; kuidas minu nukk elab oma õnnelikku argipäeva. Minu ülesanne oli mõelda. Elavalt.


Peatage maailm - tahan väljuda! 

Üha enam tundub mulle, et maailm, kus elame, liigub liiga kiirelt. Eneselegi ootamatult oleme maha maganud peatuse, mis oleks andnud meile nii palju enam, kui see aknast vaadates tundus. Kuid jätsime võimaluse kasutamata. Juhuse ilu jäi kogemata. 

Vahel ma kardan, kui mõtlen, milline saab olema minu laste lapsepõlv. Ühelt poolt karjub minus kohustus neid kõige selle eest kaitsta, mis tänases maailmas hästi ei ole, teiselt poolt ei saa ma neid ka kõigest sellest sunniviisiliselt eemale hoida. Keelatud vili on magus? Jah, tõepoolest. Mind pole kunagi keelatud midagi tegemast, kuid olen leidnud ise tee tõeni. Selle tõeni, mis minu sees on.

Ma ei tea, mis praegu maailmas toimub. Kõige tavapärasem meelelahutus paneb tihtipeale pead vangutama. Millest me oma meelt lahutame? Miks üldse peab millestki oma meelt lahutama? Meelt peab oskama hoida ja väärtustada. Samamoodi ei tohi lasta ajul nüristuda ja soovidel kustuda. Nendel päris soovidel.

Ainus mida ma tean on see, et ma tahan, et kunagi tulevikus oskaksid kõik oma ellu natuke rohkem unistusi tuua. Eriti lapsed.

Maailm on ilus ja lõpmatu

Täna käisin oma koduümbrust uurimas, sest olen alati end kirunud, et tean oma kohast liiga vähe. Leidsin ühe mahajäänud külakese ning uue tee järve äärde. Sain tuttavaks ühe toreda vana naisega ja tema koeraga. Ning vaatasin kodule kõrgelt mäelt ülevalt alla. Kui koju jõudsin, siis olin õnnelik. Kas uute avastuste pärast või tagasijõudmise tõttu? Tont seda teab, kuid nüüd on hoopis teine olla.

Kodus on nii imeliselt hea ja lihtne olla. Isegi siis, kui koolitööde hulk on kasvanud möödunud nädalaga veel kõrgemaks ning ees ootavad mitu kontrolltööd ning kohustusliku kirjanduse nimekiri on tõusnud määramatusse kõrgusesse. Voodi kõrval ootavad virnas raamatud, mida vahel peab ümber tõstma, et need ümber ei kukuks. Aga kodus ei ole muret. Kõik on kuidagi tehtav, mõeldav, läbiviidav. Nii palju huvitavaid ideid on üha juurde tulemas. Kodus võiks lõputult istuda köögis, kuulata veepiiskade langemist aknale või vaadata punaseid-kollaseid lehti õuemurul. Pliidi all praksub tuli, õhtuti on juba nii pime, et võib süüdata küünla selle kaotamiseks. Kappi on kogunenud suur hulk teed, mis kõik ootab maitsemist.

Ma armastan aasta kõiki kuid võrdselt, kuid iga sügis tekitab natuke rohkem armastust novembile juurde. Ma ei saanudki aru, kuidas seda kuud võiks üldse põlata, vahel lausa karta, sest paljud minu tuttavad ja sõbrad on nii väitnud. Linnas elades hakkasin ma isegi endale vaikselt ette kujutama, miks nii olla võiks. Kõle linnamaastik, jäine pori, jahedad ja külmad korterid võivad isegi seda hirmu pikema aja jooksul tekitada. Hirmu külma ja kõleduse ees. Kuid minus säilib ikka veel see armastus ka novembrikuude vastu. Sest kui panna mängima vana vinüülplaat, võtta kätte hea raamat ja lilledega tass koduõuest korjatud piparmündi-, melissi- või pärnaõieteega, tarida maja kõige mugavam tugitool kaminasuu ette, süüdata küünlad ja nosida midagi head veel kõrvale, siis ongi paradiis. Sellised hetked ei tekita enam hirmu välise ees. See toidab vaimu, südant ja hinge.

Eelmisel nädalal käisin kultuuriõhtul. Kuulasime ungari muusikat, rääkisime ungari kirjandusest, õppisin tundma ungarlasi ja nende keelt ning sõime teemakohalist sööki. Väga vapustav õhtu ja toredad inimesed.

Täna võtsime peedid üles. Üks potitäis on juba ära keenud ning ootavad pliidiserval. Ja korjasin täna veel maasikaid. Suvi ei lase ennast unustada.

Päike ei paista enam ja väljas hakkas vihma sadama. Tuul tugevneb. Kuid siin on soe ja hubane.

Mu pisaraist saab aina soojem meri
sest kuumus minu kehas küll pole jahtunud
ma korjan üles sinult kuhjund teri,
mis sinusse ei enam ära mahtunud.

Ma tänan sind, et said mu päris suveks
ja hingepidi kõndisid mu soojas merevees
Ma sügisestki ikka-jälle tuleks
korjama neid teri, mu armuks sinu sees. 

(M. Pokinen)

Mõtteleid

"I prefer winter and fall, when you feel the bone structure of the landscape - 
the loneliness of it, the dead feeling of winter.  
Something waits beneath it, the whole story doesn't show."
-   Andrew Wyeth